Glamorous Illusions, Grave Consequences

Raamat: Glamorous Illusions ja Grave Consequences (Grand Tour Series #1 ja#2) by Lisa Tawn Bergen (2012, 2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: http://www.goodreads.com/series/77990-grand-tour-series

Kui Cora Kensington saab teada, et ta on vasekuninga ebaseaduslik tütar, muutub ta elu igaveseks. Samal ajal, kui ta on ringreisil mööda Euroopat koos oma uue perega, saab talle selgeks, et kõige tähtsam reis tuleb teha tal iseenesesse. Suure Reisi esimene raamat viib meid Montana talust reisile läbi Inglismaa Prantsusmaale. Sisemisele rännakule andestamise, hingelise ärkamise ja eneseavastuse juurde.

Cora Kensingtoni jaoks võtab ta elurännak ootamatuid pöördeid. Tema tulevik – ta elu iseenesest – sõltub igast otsusest, mida ta uuel teelahkmel teeb. Ta reis läbi Euroopa koos ta uue perega viib ta läbi Prantsusmaa, Austria ning Itaalia, olles pidevalt teadlik nende kannul püsivatest kurjategijatest. Ning kogu see aeg püüab Cora võidelda keelatud armastuse vastu, mis võib rikkuda ka kõigi teiste plaanid.

Ja kuigi Cora püüab alati kõigest ühe sammukese eespool püsida, on kõige ohtlikumas seisus ikkagi ta süda, mis on lõhenemas kahe mehe vahel – üks neist sarmikas, romantiline  prantslane, ning teine on mees kes on vaikselt ta südamesse imbunud ja seal kindla koha leidnud. Kuid armastus iseenesest on ohtlik. Cora peab leidma endas jõu, et põgeneda mineviku ahelatest ning uskuma, et suudab teha õigeid otsuseid, kuna iga otsus võib kaasa tuua hukutavaid tagajärgi.

Romance, History, Christian

Seekord siis kohe kaks raamatut järjest. Esimese osa Glamorous Illusions, sain ma juba mingi aeg tagasi raamatuklubist ja ta ootas oma lugemisejärge. Siis sattus läbi NetGalley mu lauale ka teine osa Grave Consequences, kuid ma ei viinud neid kahte kokku enne, kui olin juba teist lugema hakanud. Seega lugesingi ennem teise raamatu ja sinna otsa siis kohe ka esimese raamatu.

Täiesti uue asjana minu jaoks oli tegu kristliku noorte romaaniga. Teises raamatus polnud seda jumala poole pöördumist ja usust rääkimist väga palju, vaid natuke rohkem kui tavalistes ameerika kirjanike romaanides ja see ei hakanud veel häirima, kuid esimeses raamatus on seda tunduvalt rohkem.

Kuid kui jätta kõrvale see usu teema, siis tegelikult on tegu väga huvitava looga.

Aasta on 1913, Titanic on aasta tagasi oma jäise lõpu leidnud ja esimese maailmasõjani on jäänud veel mõningad aastad. Ameerika uusrikastel on komme saata oma võsukesi Suurele Ringreisile Euroopasse, kus nad siis külastaksid giidi juhtimisel tähtsaid kohti Euroopa suurlinnades, kohtuksid oma kaugete sugulastega, ööbiksid nende juures ning käiksid koos nendega üritustel. See on võimalus õpetada noortele ajalugu ja lasta neil ka mingilmääral vabadust kogeda ning iseennast tundma õppida.

Cora, nagu juba öeldud, on vasekuninga ebaseaduslik laps, kes elab kuskil pärapõrgus preeria talus ja on õppimas õpetajaks. Kuid ta isa on ikkagi nõuks võtnud, saata ka oma ebaseaduslik võsuke koos teise kolmega ja ta äripartneri lastega Euroopasse. Otse loomulikult ei taha teised teda alul omaks võtta ja on pigem valmis talle kaikaid kodarasse loopima, kuid Cora on leidlik tütarlaps, kes pole hellitatult patjade sees kasvanud. Ta on üks südikas hing, kes päästes oma kärgpere võsukeste elu ning õpetades neile igapäevast elamise kunsti, võidab nad peagi enda poole.

Kuid mis on siis üks armastusromaan ilma kahe võluva kangelaseta. Esimene neist on noor giidi abiline Will, kes kogub raha, et tagasi ülikooli minna arhitektuuri õppima, ning kes kaotab oma südame Corale esimesest silmapilgust. Mõlemad raamatud ongi kirjutatud Cora ja Willi vaatevinklist, seega pole just eriti raske arvata, millega sarja kolmas raamat võiks lõppeda.

Kuid vaatamata sellele, et lugejatele söödetakse hõbekandikul ette, kes on lõpus see õnnelik paar, tuuakse siiski sisse ka teine sarmikas härrasmees, Pierre. Tema näol on tegemist vana rahaga, kuulsa suguvõsaga, ning Cora isa lemmikuga. Kuigi Cora räägib talle pidevalt, et ta süda lööb vaid Willile, on Pierre siiski järjekindel ja enesekindel, et Cora siiski mingi moment ümber mõtleb.

Cora isa on üks salakaval mees (ega temast ju muidu poleks saanud vasekuningat) ja ta on leidnud Cora vanemate talu maalt nii kulda kui ka vaske. Selle uue kaevanduse on ta kirjutanud ühisomanduse enda, Cora ja tema vanemate nimele, kuid Cora ei saa siiski mitte midagi teha ilma isa nõusolekuta. Seega on Cora teise raamatu lõpuks vaene/rikas kaevanduse omanik, kes hakkab oma isa vastu mässama.

Mis mind peale selle usuasja selle raamatu juures veel  ärritab on see, et Corale on antud tänapäevase tütarlapse mõtlemine ja maailmanägemus. Ta võrdleb noormehi Harper Bazari ajakirja meesmodellidega, loodusvaateid National Geograaficu fotodega (jah, mõlemad ajakirjad olid selleks ajaks juba alustanud ilmumist, kuid kuulge, see tütarlaps tuli talust, kus nad vaevalt ots otsaga kokku tulid, ning raha jagus neil vaid hädavajalikuks, isegi kui ta käis rahvakoolis, et õpetajaks õppida). Ta pakub oma isale välja variante, kuidas kaevanduse töötajaid streigist hoida, mis on pärit palju hilisemast ajast. Ta räägib pidevalt naiste õigustest ja vabadustest. See kõik tundub nii vägisi kokku kirjutatuna, et hakkab lausa lugu aegajalt rikkuma.

 

Ja minnes loo enda juurde, siis on tegelikult tegu väga armsa armastusromaaniga, mis toimub reisil mööda Euroopa suurlinnu. Linnade, looduse, inimeste kirjeldus on hea, kuigi vahel meenutab liialt reisiraamatutes pakutud hingetut kirjeldust, kuid õnneks pole seda väga palju, enamasti jutt siiski meeldivalt kaasakiskuv.

Ja kuigi esimene ja teine raamat ei jäta palju võimalusi, kuidas kolmas raamat edasi võiks minna, siis ma arvan ikkagi, et kui kolmas raamat sügisel ilmub, siis ma leian ikkagi aja, et ta läbi lugeda.