Midnight at Marble Arch

Raamat: Midnight at Marble Arch (Charlotte & Thomas Pitt #28) by Anne Perry (2012)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: http://www.goodreads.com/book/show/15798985-midnight-at-marble-arch  

Tegemist on uue Charlotte ja Thomas Pitti seiklusega, mis viib meid sätendava ja rikkaliku Victoria aegse ühiskonna pimedasse luupainajalikku sügavusse, kus võidutseb hirm ning väljapressimised, kus naisi süüdistatakse tihtipeale neid tabanud vägivaldsetes rünnakutes ning võimukad mehed võtavad mida nad tahavad ning lasevad teistel tasuda nende arved.

History, Criminal mystery, Drama

Taas kord on tegemist raamatuga pikaajalisest sarjast, millega ma pole varemalt kokku puutunud, kuid pole hullu, see raamat on loetav ka iseseisvalt, ilma et teaks eelnevaid lugusid. Kuid lähme siis käesoleva raamatu juurde.

Tegemist on siis ühe kriminaal draamaga, mille tegevus toimub Londonis.

Ühe tuntud finantsisti abikaasa vägistatakse ning tapetakse. Samal ajal viibib tema abikaasa rahvarohkel vastuvõtul Hispaania saatkonnas ning kui teda tullakse otsima, on ta koos endise salateenistuse ülemaga. Roim on võigas ja endine salateenistuse ülem (nimetagem teda edaspidi ex-pol) lubab aidata kuidas saab.

Paar päeva hiljem toimub järgmine võigas sündmus – Portugali (hahahah, öelge veel et kokkusattumusi pole olemas – huvitav kus riigis ma viibisin enne kui ma selle raamatu lugeda võtsin? Hahahha) suursaadiku tütar kukub õnnetult arusaamatuse käigus aknast alla surnus. Või kas ikka oli tegemist arusaamatusega ja tal oli täiesti õigus olla paanikas kui ta taganes talle läheneva noormehe ees? Selle sündmusega hakkab tegelema uus salateenistuse juht (siis Thomas Pitt). Õigemini hakkab ta selle teemaga tegelema oma naise Chalotte õhutusel, kuna just tema kahtlustab, et selle õnnetuse taga on rohkem kui hetkeline hüsteerika vaese tütarlapse poolt, vaid et tegu on millegi palju suuremaga.

Sellel ajal kui ex-pol uurib vägistamise lugu, selgub et tegelikult oli vist ikka tegemist küll vägistamise kuid mitte tapmisega, kuna ohver ei surnud mitte vägistamise ja peksmise tagajärjel, vaid ta oli peale traumat joonud rohke oopiumiga madeirat, seega võib öelda, et ta tegi enesetapu.

Kuid keegi ju ikkagi vägistas ta eelnevalt. Algab uurimine ja leitakse ka arvatav süüdlane, kuid ex-pol pole kindel, et süüdistatakse õiget isikut.

Ka Pitt pole veendunud, et suursaadiku tütre surm oli enesetapp, nagu ühiskond seda arvab (hüsteeriline tüdruk, kaotas süütuse ja tappis hetke hüsteeria ajel nii end kui oma sündimata lapse), vaid et tegu on sarivägistaja järjekordse ohvriga, kes lihtsalt kogemata surma sai. Selle sarivägistaja ohvreid on veelgi ning Pitt hakkab kahtlustama, et nende kahe juhtumi vahel võib olla side.

Kuidas lugu lõppeb peate ise lugema, kuid mina ütlen et aimasin ära, kes on süüdi niipea, kui esimest kuritegu alles tutvustatakse.

Iseenesest hea raamat, kuid mind ajas tõsiselt hulluks see pidev jutt vägistamisest. Iga natukese aja takka seletati taas kord, mis on vägistamine, kuidas ohver end peale seda tunneb, miks ta ei ole nõus vägistamisest teatama, kuidas ühiskond leiab et ohver on ise süüdi selles kohutavas kuritöös. Üha uuesti ja uuesti, uue nurga alt ja teises sõnastuses – tõsiselt ma tahtsin vahepeal karjuda AITAB JUBA, ma sain aru, ma mõistan, pole vaja pidevalt seda uuesti meelde tuletada ja sellega raamatut pikemaks venitada, ükski lugeja ei suuda unustada juba neid esimest kolme kirjeldust, miks on vaja veel seda järgmised kümme korda üle korrutada.

 Vahepeal, kui ma enam lugeda ei suutnud vaatasin ma üsnagi sarnase teemaga sarja – Copper, mida saab vaadata ka meie telekanalitel. Üsnagi sarnase teemaga on veel ka teine sari Ripper Street. Ja siis, kuna korduvalt oli ka juttu hüsteerilistest naistest, siis meenus mulle selleteemaline raamat Hysteria: The Disturbing History , mis tuleks siiski üksmoment läbi lugeda, sest selle raamatu põhjal tehti film Hysteria.

No vot, niipalju siis sellest raamatust, mis oli üsnagi huvitav ja täis vihjeid, et ka eelnevad 27 raamatut võivad päris huvitavad olla.