The Passionate Love of a Rake

Raamat: The Passionate Love of a Rake (Morlow Intrigues #2) by Jane Lark (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/18687792-the-passionate-love-of-a-rake

Ainus naine kes omab võimu kurikuulsa naistemehe Robert Marlow üle, oli taas tema juurest lahkumas.

Ta oli kuulnud et Sutton oli surnud ja ta teadis et Jane oli taas vaba, kuid ta oli alati arvanud et tema kirg Jane vastu oli vaid kättemaksukirg mitte tegelikult kirg Jane vastu. Kuid siin ta oli, suutmata eitada seda mida ta Jane vastu tundis … mida ta polnud kunagi ühegi teise naise vastu tundud ...

History, Romance

See on siis selle eelmise raamatu Lõbutüdruku keelatud armastus järg. Kui esimeses raamatus oli juttu nooremast vennast Edwardist siis nüüd on möödunud kolm aastat ning vanem vend Robert, kes oli aastaid tagasi haavunult mandrile hullama tormanud, on tagasi ning satub taas kokku oma lapsepõlve/noorukiea/elu armastusega ning põhjusega, miks ta mandrile põgenes.

Jane on teismelisena sunnitud abielluma mehega, kes oleks võinud vabalt ta vanaisa olla. Aastaid on see mees teda „vangis“ hoidnud, keelates talle väiksematki meelelahutust, kuid pakkudes teda oma külalistele välja kui lõbutüdrukut, laskmata neil siiski temaga midagi intiimset teha. Ta on lõpuks vaba oma piinajast, kuid kuna ta on pärinud mehelt tema raha, mida ihaldab endale saada mehe poeg, kes on kakskorda vanem kui Jane ja sama julm kui ta isagi oli, siis pole Jane siiski päris vaba.

Lootes pääseda oma piinaja käest põgeneb Jane Londonisse oma tuttava juurde ja ühel koosviibimisel, kuhu nad koos Vivianiga on läinud kohtub ta taas oma eluarmastusega, Robertiga, kuid ta teab, et ta ei tohi ahvatlustele järgi anda.

Kuid kui on tegemist armastusega ja saatusega (ja armastusromaani autoriga), siis need kumbki ei küsi, mida tohib või mida ei tohi teha, nemad lihtsalt suunavad su elu nii, et lõppkokkuvõttes saab lõpp siiski õnnelik olema.

Kui eelmises raamatus ajas mul harja punaseks see pidev saladuste hoidmine ja poolikute tõdede rääkimine, siis selles raamatus on peategelasteks selektiivselt kurt ja märter ruudus.

Kujutage ette situatsiooni – noormees ruttab ülikoolist vaheajal koju, et oma kallimale abielu ettepanek teha, neiu kohtub temaga nende tavalises kohtumiskohas, kuid ettepaneku peale ütleb neiu õnnetult, et ta juba on kihlatud, veel jõuab ta öelda vaid ’ära ..’ kui noormees minema kihutab kuulmatagi lause lõppu ’… jäta mind maha.’ ning veedab seejärel aastaid tasapisi seesmiselt keedes, kuna ta on veendunud, et neiu oli vabatahtlikult ja suure rõõmuga kihlunud kellegi teisega. Aastaid hiljem, kui noormehest on sirgunud väga enesekindel mees, piisab talle taas kord vaid ühest pilgust situatsioonile, et taas kord selg keerata ning minema kihutada, laskmata naisel seletadagi, et see mida ta nägi polnud mitte armastajate naaldumine seina vastu, vaid piinaja surve piinatavale. Mis te arvate, kas Lord Robert oli lühinägelik ja selektiivse kuulmisega tõbras?

Vaatame siis nüüd aga sama asju teis nurga alt – neiu teab juba kuid, et ta vanemad plaanivad teda mehele panna vanamehele, et sellest neile kasu oleks, kuid ta leiab sada üks põhjendust, mis sellest mitte Robertile kirjutada, ning suudab isegi end veenda uskuma, et Robert ei armasta teda, ning kui Robert siis kihutabki minema, ilma teda lõpuni kuulmata, on ta saanud oma ’teooriale’ kinnituse. Kui ta siis Robertit taas aastaid hiljem näeb, leiab ta taas sada ja üks põhjust, miks mitte rääkida Robertile kuidas asjad tegelikult olid ja on, kuigi Robert talle mitmel viisil ja korduvalt talle kinnitab, et ta teda armastab. Selle asemel et öelda ’Kallis, meil on probleem, ma loodan, et sa aitad mul sellega tegeleda’, viskub ta märtrina oma kasupoja altarile, et vaid Robertit ja teisi talle kalleid inimesi säästa. Selline pime ja põikpäine närtsiv lilleke, kes teeb ohverdusi, mis pole midagi väärt.

Miks ma üldse selle raamatu kätte võtsin, kui juba esimene raamat oli nii vastumeelne – ausalt ma lootsin, et äkki teine raamat on parem, kuid ei, kahjuks. Aga nüüd olen mina oma ohverduse teinud ja mõlemad raamatud läbi lugenud ja oma arvamuse autorile läbi NetGalley saatnud.

The Illicit Love of a Courtesan

Raamat: The Illicit Love of a Courtesan (Morlow Intrigues #1) by Jane Lark (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/18486894-the-illicit-love-of-a-courtesan

Ellen Harding on kinni julma hoidja hoole all, kuid ta unistab vabaks saamisest. Rõhuja surve all on Elleni hing ja südametunnistus ta kehast lahkunud, et ta suudaks kannatada oma rõhuja  paheliste ihade rahuldamist. Ellenist on järel vaid tühi kest, ta on kurt moraali nõudmistele ja pime häbile.

Kui ta pilk aga rändab kenale noormehele lihtsalt tema välimuse pärast, laseb ta oma fantaasial lennata ning kujutab ette kuidas oleks lasta end üheks ööks vabaks ning anda oma keha noormehele.

Kuid Edward Marlow on kena ning õrn kui ta Ellenit puudutab, ning Elleni alateadvus sosistab talle, et see mees võib olla ta pääsetee. Kuid kuidas saaks Edward teda aidata kui ta ei tea Elleni saladusi, mis takistavad teda vabaks saamast?

Edward on rahutu, üksik ja natuke vihane oma elu peale – see on ta ainuke põhjendus, mis ta endale annab, miks ta ihaldab teise mehe armukest. Naise tumedad juuksed ning heledad silmad on erilised ning ta ei suuda kuidagi oma pilku kõrvale pöörata, kui naine teda üle lehviku vaatab, silmis ahvatlev pilk.

Kui Edward Ellenit juba kord tundma õpib, ei suuda ta teda enam unustada, ning kui ta ka näeb Elleni väidetava heategija jõhkruse jälgi, soovib Edward Ellenit aidata. Kuid kuidas saab Edward teda aidata, kui Ellen pole nõus ei põgenema ega ka oma minevikust rääkima?

Kui vastupunniv Ellen lõpuks järgi annab, ning Edwardi keset ööd üles ajab, siis ei kõhkle Edward hetkegi, ning aitab Ellenil põgeneda. Edward lihtsalt ei tea veel, et ta tormab pea ees Elleni mineviku saladustesse.

History, Romance

Lõbutüdruku keelatud armastus on lugu heast perekonnast pärit naisest, kes on saatuse julmade keerdkäikude tõttu sattunud rolli, millest pääsemiseks on tal vaja ise enda tugevat tahet ning oma uue armastuse järjekindlust. Naine kohtub juhuste kokkulangevuse läbi noormehega, kes on valmis andma talle kõik, et päästa teda talle osaks saanud saatusest, ilma et ta teaks, keda ta tegelikult päästab.

Iseenesest see polegi ju paha lugu, kuid mis mind tõsiselt häiris oli see, et kogu raamat on täis poolikuid tõdesid – ma räägin sulle natuke, siis sa äkki lepid sellega ja kui mul õnneks läheb siis sa ei küsigi kunagi ülejäänut – tõsisel,t algusest peale ajab nende kahe armastusloos üks vale teist taga ning Ellenit kummitab järjekindlat hirm – mis siis saab kui Edward saab teada, kes ma tegelikult olen. Tõsiselt, see pidev valehäbi ja salatsemine oli totaalselt üleliigne – ükski saladus ei püsi saladusena kui seda on juba hakatud nurgast avama ja mida hiljem kõik ilmsiks tuleb, seda rängemad võivad olla tagajärjed. Ja lisaks sellele, et kui esialgu hoidis Ellen oma saladusi väga kiivalt enda teada, siis pärast seda kui ta oli Edwardile juba kogu loo ära rääkinud, siis järsku polnud tal enam midagi selle vastu kui kõik ta saladust teadsid.

See mõttetu salatsemine, Edwardi pime usaldus ja Elleni pidev valehäbi tegid raamatu minule vastumeelseks. Jah, ma lugesin lõpuni, sest ma tahtsin teada, millega lugu lõppeb, kuid ma ei ütleks, et tegu oli hea raamatuga. Tegu oli ok raamatuga, sest ega ta paha ka ju polnud, kuid lihtsalt mitte minu raamat.

The Wolves of Midwinter

Raamat: The Wolwes of Midwinter (The Wolf Gift Chronicles #2) by Anne Rice (2013)
Hinne: A
Kuna ma lugesin selle sarja esimese osa eelmise aasta lõpus, siis ma alustan esiteks esimese raamatu tutvustusega ja siis liigun edasi selle praegu loetud raamatu juurde.
Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/series/103659-the-wolf-gift-chronicles

The Wolf Gift

Aeg, tänapäev.

Koht, metsik põhja California rannikuala. Kalju kõrgel Vaikse ookeani kohal. Suursugune mõis täis ahvatlevat ajalugu, kõrge sekvoiametsa taustal.

San Francisco Observeri noor ajakirjanik on saadetud lugu tegema … Vanem naine võtab ta vastu oma suursuguses ning ajaloolises perekonna häärberis, millest ajakirjanik peab loo kirjutama ning mille naine peab kiiresti maha müüma … Kahe väga erineva inimese uskumatu kohtumine … Idülliline öö – öö mis katkeb uskumatult kohutaval moel … Noormeest rünnatakse seletamatult – hammustatakse – eluka poolt, keda ta ei näe pimeduses täpselt … See vägivaldne juhtum lükkab liikuma kohutavad kuid samas ahvatlevad muutused noormehes, kes kogeb korraga nii ekstaasi kui ka õudust, häbi selle pärast kelleks ta muutub ning hirmu selle pärast kelleks – milleks – ta muutub, ning peagi kogub ta täielikult hundi kingituse põnevust.

Noormees püüab vastu panna sellele paradoksaalsele mõnule ning külgetõmbele, mida pakub hundiks olemise metsikus ning sellega kaasneva jõu ning (üllatavalt) hea tegemise võimaluse rahuldusele. Ta on tekitanud meedia huvi oma imeliku ning ohtliku pääsemisega ning samas otsitakse teda ka taga kui „Hunt Meest, politsei, meedia ning teadlaste poolt (tema DNA proovid võivad paljastada ta topelt isiksuse) … Kui ta aga leiab oma uue ning kõikehõlmava armastuse, tabavad teda küsimused, mis paiskavad ta veelgi sügavamale uue maailma mõistatustesse: küsimused nagu kuidas ja miks ta sai sellise kingituse; kust on selline kingitus pärit ning miks tunneb ta tõmmet teha oma uute oskustega head; mõistmine, et temasuguseid võib olla ka teisi ning nad võivad teda jälgida – kaitsjad kes on eksisteerinud juba ammustest aegadest ning nende valdustes võivad olla iidsed saladused ning alkeemilised teadmised. Samas otsib ta lunastus oma hingele, mis on piinatud ta uute võimete ahvatlustest ning ta mõtted on täis võimalusi, mida ta uus elu talle pakkuda võiks kui ta võtab täielikult omaks nii hundi kui ka mehe.

The Wolves of Midwinter

Hundi kingi lugu jätkub …

Lugu algab külmal ja hallil maastikul. On detsembri algus. Nideck Pointi ahjudes põlevad puud. On jõulud. Ruben Goldingi jaoks, kes on täielikult omaks võtnud hundi kingi ning on Morphenkinderite armastava hoolituse all, lubab see Jõul tulla eriline … ning peagi saab ta ka teada, et Morphenkinderitel on omad rituaalid, ning nad tähistavad ka talve keskpaiga festivali Nidecki metsas.

Suursuguse häärberi varjudest tuleb aga esile üks vaim – piinatud, anuv, kes ei saa rääkida, kuid ta saab emmata igatsuse ning meeleheitliku kiindumusega … Ruben on hõivatud nii kiindumuse kui igatsusega selle spektraalse olendi suhtes, ja ka Nidecki linna toimuvate jõuluettevalmistustega. Kõige selle käigus tulevad ilmsiks uskumatud saladused, saladused mis paljastavad imeliku vaimude teispoolsuse – sajandeid vana teispoolsuse, kus ka vaimudel on oma fantastiline minevik ning tumedad, maagilised võimed …

Paranormal, Mystery, Christmas

Kes teist ei teaks Anne Rice’t? Noh kui te ka arvate, et te ei tea Anne Rice’t siis kui öelda, et tema on kirjutanud Interviu Vampiiriga … siis te ju teate Anne Rice’t, sest kes seda filmi siis ei teaks. Ok, film ja raamat pole üks ja sama, kuid ikkagi, nime te ju vähemalt teate, kui te ka ei tea milline on Rice kirjutamise stiil. Aga milline siis on Rice kirjutamise stiil, mida filmist ei näe – Louis (filmis Brad Pitt) oli raamatus üks lõpmatuseni hädaldav ja süütundesse uppuv tegelane, mis filmist sugugi sedasi välja ei tule. Kuid raamat oli igatahes parem ja huvitavam. Kuid nüüd lõpetagem selle vana raamatu ja filmi arvustus ning suundugem taas ta uue sarja juurde.

Nagu juba öeldud lugesin ma esimest raamatut juba eelmine aasta ja see oli üks vägagi hea raamat. Lugu on täis põnevust ja üllatusi. Selle sarja uus libahundi müüt on väga huvitav ja kaasahaarav. Ja nagu ikka, kui tegevus toimub San Franciscos ja seal ümbruses siis on raske mind raamatust eemale saada. The Wolf Gift oli üks väga tugev ja kaasahaarav raamat.

Sarja teine raamat The Wolves of Midwinter on millegi pärast liigitatud paljudel õuduskirjanduseks, isegi Goodreadsi aastaraamatu valimisel on ta õudusraamatute kategoorias. Ma ei mõista küll, mis siin raamatus õudset on, aga ju on teised lugejad nõrganärvilisemad kui mina, kuid isegi siis … õuduslood on sellised raamatud nagu Cujo või Amityville Horror või siis Kesköö on üksildane paik, kuid The Wolves of Midwinter on üks korralik Paranormaalne Jõululugu.

Ühesõnaga kui esimene raamat oli täis põnevaid tagaajamisi, mõrvu, saladuste paljastusi, salaruumide leidmisi, ajakirjanike ja politseinike lollitamisi … siis see raamat on täis suurepäraseid olustiku, inimeste, tunnete, sündmuste kirjeldusi, natuke mõrvu, natuke saladusi, palju usku ja traditsioone ja Jumalat. Ma liigitaks selle raamatu pigem Paranormaalse Kristliku kirjanduse alla kui Õuduslooks, sest raamatus on tõesti palju juttu Jumalast ja usust ja uskumustest.

 Kuid isegi vaatamata sellele, et raamatus on vaid natuke müsteeriumit ja saladusi (enamus saladuste lahendusi on ära arvatavad enne kui raamat nendeni jõuab) ja uusi olendeid ja palju armastust, usku ja traditsioone ja Jumalat, on tegu ikkagi ühe vägagi hea raamatuga – vägagi hea Paranormaalse Jõuluooga!

Blackmoore

Raamat: Blackmoore: A Proper Romance by Julianne Donaldson (2013)

Hinne: D

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/15795628-blackmoore

Kate Worthington tunneb oma südant ning ta teab, et ta ei abiellu iialgi. Tema plaan on hoopis Indiasse reisida – kasvõi ainult selleks, et rahuldada oma rahutut hinge ning põgeneda pere kütkest, keda ta jälestab. Kuid Kate skeemitaval emal on muud plaanid. Ta pakub Katele kokkulepet: jah, Kate võib minna Indiasse, kuid vaid pärast seda kui talle on tehtud – ning ta on ära öelnud – kolm abielu ettepanekut.

Kate reisib suursugusesse Blackmoore lossi, et seal oma pool kokkuleppest ellu viia, ning kasutada selleks oma kallimat lapsepõlve sõpra, Henry Delafieldi. Kuid kui tegu on südameasjadega, siis ei kehti siin ei kokkulepped ega plaanid. Seega tuleb Katel keset metsikuid Blackmoore valdusi tunnistada endale tõde, mida ta on hoidnud kiivalt oma sügaval südames. Kas need ettepanekud, mida ta kindlalt plaaninud tagasi lükata, võivad olla selleks ainukeseks asjaks, mis ta südame vabaks laseks?

History, Romance, YA,

Tegemist on taas kord ühe Netgalley ARCiga.

Mis ma siis oskan öelda … see raamat on üks selline raamat, mis mulle meeldis ja mida ma vihkasin samal ajal. Mulle tõsiselt meeldis lugu, kuid loo tegelased olid tõsiselt vihale ajavad.

Lugu on lihtne ja armas – kaks lapsepõlvesõpra armastavad üksteist, kuid vastavalt ühiskonna, pere ning kommete survele ei tohiks neist kunagi paari saada. Kuid armastusel ja saatusel on noortega teised plaanid ning lõpuks nad siiski leiavad oma õnneliku lõpu.

Kogu lugu on täis vihjeid sündmustele, mis on juhtunud kunagi varem ja mis on loole väga tähtsad, seega jääb alguses mulje, nagu ma peaks olema lugenud kirjaniku eelmist raamatut, kust ma leiaks siis need sündmused, millele vihjataks. Kuid õnneks pole lugu siiski nii, tuleb lihtsalt olla kannatlik ja lõpuks paljastatakse ka kõik need kolme aasta tagused sündmused ja seletatakse raamatu kangelanna käitumine.

Seega lähemgi siis tegelaste juurde.

Peategelane on Kate/Kitti/Katherine Worthington, kelle elu tähtsaim eesmärk on minna koos tädiga Indiasse. Selleks et ta saaks minna Indiasse peab ta täitma oma ema nõudmise – meelitama kelleltki välja kolm abielu ettepanekut ning neist kõigist ka loobuma. Ja siis saakski Kate oma ihaldatud Indiasse. Aga nii lihtne see India unistuse täitmine ka pole. Sest Blackmoores, kuhu Kate läheb koos oma lapsepõlvesõbraga Henryga, ootab teda ka Henry ema, õde ja hunnik külalisi. Kuna Henry ema vihkab Kate ema ja Kate õde on üks skandaalne tegelane, siis pole Katel lootustki üheltki külaliselt ettepanekut välja meelitada. Ei jää üle midagi muud, kui paluda abi Henrylt endalt, sest ega ta ema ei öelnud ju, et kolm erinevat meest, üks mees võib samuti kolm korda neiu ees lömitada ja siis kolm korda korvi saada. Seega meie Indiast unistav kangelanna hakkabki oma unistuse poole samm sammu haaval liikuma, kuid samas ka samm sammu haaval enda ja Henry südant lömastama.

Ok, olen liiga pikalt jäänud peatuma Kate India unistuse täitmise ideel. Tegelikult on tegu ühe tavalise tänapäevase teismelisega, kes on pandud elama 19 sajandi Inglismaale, kus ta ronib akendest välja, hüppab pea ees jõkke ja on üleüldse talumatu kinnisideega illusioonides elav tibi, kelle arust saab vaid Inda kõik ta probleemid lahendada. Lootusetu!! Üks hetk tahtsin ma tõega peaga vastu seina peksta.

Teine peategelane on Henry – noormees, kes armastab oma sõbrannat, kuid ta on hästi kasvatatud ja ta on valmis elama täpselt selle plaani järgi mille ta vanemad on talle ette kirjutanud ning abielluma täpselt sellega, kelle ta vanemad talle valinud on – Juliet St. Claire. Sellel tegelasel pole iseenesest vigagi.

Henry õde Sylvia on teine tüüpiline teismeline, kes on valmis minema üle ükskõik kelle laiba, et saaks vaid abielluda sellega, kes tema arust talle kõige rohkem sobib.

Henry väljavalitu Juliet – kui te olete kunagi näinud MTV sarja Awkward., siis te ilmselt teate sealt ühte tegelast Sadie Saxton – selline terava keelega, konstruktiivset kriitikat jagav rikkast perest ennast täis tegelane. Vot selline oli ka see Juliet, ühel hetkel hooliv teisel hetkel rumal ja viisakuse filtrit mitte omav tegelane, kes solvab kõiki ja kõike enda ümber. Puudus veel vaid, et ta oleks nagu Sadie’gi iga torke lõppu lisanud You're Welcome!

Kate ema ja õed … ma pigem ei alusta seda teemat, sest see oli tõsiselt üle vindi halb.

Lõppkokkuvõttes polegi muud öelda, et kui tahate mängida joogimängu ja võtta pits iga kord kui raamatus mainitakse Indiat, siis te raamatu lõppu ei näe :). Ja tegu oli ikkagi YA raamatuga, lihtsalt tegevus toimub 19 sajandi Inglismaal.

See polnud kohe üldse minu raamat!

Daylighters

US Cover

Raamat: Daylighters (The Morganville Vampires #15) by Rachel Caine (2013)

Hinne: B
Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/16115626-daylighters

Kuigi Morgaville Texases on linnake, kus on tihtipeale probleeme, on Claire Danves ja ta sõbrad rõõmsad, et saavad taas koju. Kuid see Morganville kuhu nad tagasi tulevad, pole see linnake, mida nemad mäletavad, see on muutunud hoopis teiseks kohaks – ning surmavaks …

Midagi kapitaalset on juhtunud Morganvillega sellele ajal kui Claire ja ta sõbrad on eemal olnud. Linn näib olevat puhtam ja õnnelikum kui nad seda kunagi varem näinud on, kuid nende tagasi tulev seltskond arreteeritakse ning lüüakse lahku – vampiirid eraldatakse inimestest – ning nad mõistavad, et need muutused pole kohe kindlasti paremuse suunas.

Tundub et Päevavalguse Sihtasutuse nime kandev organisatsioon on pakkunud Morganville elanikele midagi mida neil kunagi varem olnud pole: lootus vampiiri vaba tulevikule. Ning kuigi see kõlab nagu õnnistus – isegi vampiiridele endile – on pakutud tulevik palju julmem ning surmavam.

Nüüd peavad Claire, Shane ja Eve leidma võimaluse kuidas vabastada oma sõbrad Päevavalguse organisatsiooni hoidlatest, enne kui Morganville vampiirid kohtuvad oma lõpliku lõpuga.

Paranormal, Romance, YA, Urban Fantasy

UK Covers

See on Morganville sarja viimane raamat.

Ma ei teadnudki et see on viimane raamat enne kui ma jõudsin päris lõppu ning lugesin kirjaniku sissejuhatust Track Listi juurde - It’s a bittersweet thing for me to face the end of the Morganville Vampires series … really tough to think about letting go of these characters who’ve become such a vivid and exciting part of my life. Ka siis ma veel päris hösti ei sukunud seda, seega sobrasin natuke netis ringi ja jah, tõsi ta on, Morganville Vampiiride sari sai 15nda raamatuga oma lõpu.

Ja see on üks hea näide kuidas sarja lõpetada. Ei mingit lõputut meenutamist, mis toimus eelnevates raamatutes. Ei mingit vanade tegelaste tagasivedamist, et nad saaksid lugejaga hüvasti jätta. Ei mingit lõputut heietamist ja otsade kokkutõmbamist. Kaugel sellest!

Tegemist oli ühe tavalise Morganville looga, kus on põgenemist, sõdimist taaskordse sissetungijaga, kes tahab Morganville enda võimu alla saada, taas kord Claire, Shane, Eve ja Michaeli eludega mängimist … jah, natuke oli ka tagasivaatamist eelnevatesse osadesse, kuid seda on alati olnud, natuke. Ühesõnaga oli täiesti tavaline Morganville päev.

Juba eelmises raamatus Fall of Night, tutvustati uut vampiiri - Jesset, keda Myrnin kutsus Lady Gray, kes oli hästi lühikest aega kunagi kuninganna olnud. Kõigi nende vihjete põhjal võiks arvata, et tegu võiks olla kuulsa kaheksa päeva kuningannaga - Lady Jane Gray :), kuid tema kaotas ju pea ... või kuidas ... igatahes ma lihtsatl pidin selle ära mainima.

Aga hea on et sari siin oma lõpu saab, sest lugu jõudis omadega juba sellisesse punkti kus peaks tahtmatult hakkama juba ootama … seda kuhu punkti lugu on jõudnud ja mida ootama võiks hakata ma teile ette rääkima ei hakka, sest muidu pole teil ju endal huvitav lugeda ;) kuid ma võin teile lubada, et tegemist on ühe põneva, üllatusi täis ja toreda, natuke kurva lõpuga looga.

Polegi jäänud üle muud, kui tänada Rachel Caine suurepärase sarja eest ja öelda hüvasti Morganville elanikele. Ning jääda ootama Rachel Caine uusi raamatuid, millest esimene Prince of Shadows peaks ilmuma juba tuleva aasta veebruaris.

Ja siia lõppu veel natuke ka muusikat raamatust:

The Republic of Thieves

Raamat: The Republic of Thieves (Gentleman Bastard #3) by Scott Lynch (2013)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/2890090-the-republic-of-thieves

Locke ja tema ustav varguste kaaslane Jean on hakkama saanud oma karjääri suurima vargusega, ning on saanud põgenema üsnagi korraliku varandusega. Kuid maksma peab selle varguse eest Locke keha. Teda on mürgitanud üks ta ammune vaenlane, ning pole tal teha muud kui aeglaselt surra. Ei ükski apteeker ega ka alkeemik ei oska teda aidata. Kuid siiski, just siis kui lõpp on juba käega katsuda, pakub salapärane Pärismaag Lockele võimalust kas teda päästa – või siis ta elu lõpetada.

Maagide poliitiline valimine on tulemas, ning osapooled vajavad etturit. Kui Locke nõustub etturi rolli astuma, puhastatakse ta keha maagia abil mürgist – kuigi see protsess saab olema sedavõrd piinav, et ta võib selle käigus soovida hoopis surma. Locke on küll pakkumise vastu, kuid kaks asja panevad ta siiski ümber mõtlema: Jeani kaasamine  - ning Pärismaag mainib naist Locke minevikust … Sabethat. Tema elu armastust. Tema võrdväärset nii oskustes kui mõistuses. Ning nüüd ta suurimat vastast.

Locke langes Sabetha võrku esimesest silmapilgust, kui ta oli veel vaid verinoor orb ning vargaõpilane. Kuid peale tormilist kurameerimist kadus Sabetha ta elust. Nüüd kohtuvad nad taas ning taas on nende soovid konfliktis. Locke on silmitsi seatud võrdse vastasega nii armastuses kui ka kelmuses, ning tal tuleb valida, kas võidelda Sabethaga – või võrgutada teda. See on otsus millest sõltub nende mõlemi elu.

Romance, Criminal mystery, Science Fiction Fantasy

The Republic of Thieves näol on tegemist ühe väga väga huvitava raamatuga. Selle sarja kaks esimest raamatut on The Lies of Locke Lamora ja Red Seas Under Red Skies. Ma pole neid kahte esimest veel lugenud, kuid nüüdseks on nad mul juba MUST READ nimekirjas.

Kolmanda raamatu lugu on mitmekihiline, salapärane ja keerukas ning vahel ka arusaamatu, kuid kui rasketest kohtadest üle saada, on see üks väga hea raamat.

Siin on üheskoos mitu lugu – lugu valimistest (praegu), lugu noortest varastest (minevik), lugu noorte varaste näidendist (minevik), lugu maagide mahhinatsioonidest (praegu). Nagu ma juba ütlesin, see kõik on üks keerukas ja salapärane lugu täis pöördeid ja käändeid ja üllatusi.

Ma olin umbes poole peale raamatuga jõudnud kui ma olin peaaegu valmis raamatut käest panema. Põhjus polnud mitte selles, et lugu oleks halb olnud, otse vastupidi, väga huvitav oli, kuid ma hakkasin kartma, kartma seda et mulle ei pruugi loo lõpp meeldida. Tegelikult mitte ainult lõpp vaid kõik see mis vahepeal veel tulla võib. See on selline raamat, kus ei saa sugugi kindel olla, et raamatu lõpuks peategelased veel elus on.

Raamatu peategelased Locke ja Jean olid väga hästi kirjutatud, nagu ka enamus teised tegelased minevikust ja olevikust. Ainus kes mulle kohe üldse ei meeldinud oli Sabetha. Ma saan aru, et ta oli väga tähtis kogu selles loos, kuid mind tõsiselt häirima hakkas, oli see, et Sabetha tegelaskujusse oli kokku kirjutatud kõik naiste halvimad omadused – tujukas, pirtsakas, valiv, valmis hammustama enne kui talle on põhjust antud, otsib vigu sealt kus neid pole, otsustamatu – tõsiselt, temaga oli pidavalt selline sammuke edasi, kaks tagasi suhtlemine, sest iga sõna või tegu võis Locke  taas tagasi põrgusse saata, sest Sabetha luges tema sõnadest või tegudest välja alati täpselt vastupidist. Kuigi Sabethat tutvustatakse meile juba siis kui ta on vaid 10 aastane, kuid ta käitub täpselt sama lapsikult ja pubekalikult ka siis kui tal vanust juba üle 30'ne.

Aga kui võtta seda Sabetha tegelast kui paratamatust, siis on tegu ühe äga hea raamatuga, mida saab lugeda ka väga hästi ilma et oleks eelnevalt kahte esimest lugu lugenud, kuid peale lugemist tekib kindlasti tahtmine lugeda kahte eelmist. Miks ma üldse alustasin kolmandast raamatust – taas kord üks Netgalley suurepärane leid.

See raamat on ka Goodreadsi 2013 aasta parimate raamatute nominentide seas.