The Secret Heart & The Lover’s Knot

Raamat: The Secret Heart & The Lover’s Knot (No Better Angels #1-2) by Erin Satie (2014)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/series/142080-no-better-angels  

The Secret Heart

Caroline on õnnekütt. Adam pole kellegi saak.

Adan, Bexley krahv elab selleks et töötada. Tema ainus kirg on räpane kaitseteta poks. Teda ei huvita naised, ning kohe kindlasti mitte mingi halva kuulsusega, võrgutav naine, kes tantsib salaja tellise kirega …

Caro Small tahab kogu hingest oma iseka perekonna rüpest põgeneda. Ta ainus võimalus oleks läbi abielu, ning ta on oma sihi seadnud Adamale – kas Adam seda siis tahab või mitte. Kuid mida enam Caro plaanib Adamat võrku püüda, seda enam riskib ta oma enda südame kaotusega.

Adamat ei saa võrku püüda mingi ambitsioonika õnneküti poolt. Kuid kaitsetu, kirglik naine kõigi nende plaanide all, surub Adama põlvili.

The Lover’s Knot

Mäletamine on relv. Unustamine on kaitse.

Sophie Roe oli kunagi rikas noor daam, kellel oli armastav kihlatu. Kuid see kõik oli kümme aastat tagasi.

Nüüd suudab Sophie vaevu oma äriga ots otsaga kokku tulla. Tema heategija Clive krahv on surmud. Ning see mees, kelle ta maha jättis on uus Krahv: rikas, mõjuvõimas ning mõtleb veendunult Sophiest vaid halvimat.

Julian pole kunagi suutnud Sophiet unustada. Tal on kindel plaan teada saada, miks Sophie nende kihluse katkestas – ning miks ta valetab vana Krahvi surma kohta.

Sophie on abitult minevikuga seotud. Kuid ammu maetud saladused ning petmised tuuakse taas päevavalgele, ning Julian võib olla see kes aitab ta minevikust välja …

History, Romance, Criminal Mystery

Need on kaks raamatut, mille ma olen võtnud NetGalleyst lugeda, sest sisu kokkuvõte kõlab ju päris hästi, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud.

Esimene raamat on siis poksijast ja balleriinist, kuid mitte lihtsalt poksijast ja balleriinist, vaid poksijast kes tegelikult on krahv ja balleriinist, kes tegelikult on leedi, ning nende seisusele ei sobi ju need vabaaja viitmise viisid. Lisaks sellele imelikult, tiba piinlikule ja absoluutselt uskumatule armastusloole, tuleb lahendada ka mõrvajuhtum, mis on samamoodi imelik, tiba piinlik ja absoluutselt uskumatu. Jah, ma mõistan, et tegu on ilukirjandusega ja see ei saagi olla usutav, kuid mulle meeldivad siiski sellised ilukirjanduslikud teosed mis oleks veenvad, kui mitte usutavad.

Kogu selle loo õhustik, kõik need pisiasjad – kuidas üks liigub punktist A punkti B praktiliselt enne kui kiri punktist B on jõudnud punkti A ning teine liigub punktist A punkti B päevi, kuidas lõigatakse maha juuksed, mis on olnud tagumikuni ja vihjatakse et aasta pärast on poisipea kasvanud tagasi sama pikaks, kuidas kohalikku krahvi ei tunne mitte keegi ära ning tema ainuke maskeering on see, et ta rääkimise asemel mõmiseb, kuidas loo peategelaste pereliikmed on nende vastu hullemad kui marutaudis koerad, kuid nad armastavad neid endiselt kogu südamest, kuidas mõrvamüsteerium lahendatakse väga kaudsete ja ebausutavate tõendite põhjal, või siis kuidas kõrgseltskonna esindajad kavatsevad osta teatrit oma kehvakese päranduse eest, või kuidas leedi käib põetamas võõrast meest, seljas vaid õhuke öösärk ja hommikumantel – see kõik jätab sellest raamatust väga punnitatud ja lõpuni läbimõtlemata mulje.

Teine raamat on siis mõrvamüsteerium (vahel) koos armunud paari tülidega (enamus ajast), arusaamatustega ning suhtlemisraskustega. Siin loos on kaks noort inimest, kaks hooldajat, mahajäetud ja mitte rahuldatud kallimad ning palju ’Mida?!?!?’ hetki.

Sophie on tüdruk, kes unustab kergesti (kes meist ei unustaks asju mida ta tegi eile või siis kümme aastat tagasi, või ka kasvõi alles paar minutit tagasi?) ja tal on ka selektiivne mälu ning tema kirg on tint. Julian on uus krahv (seitsmes poeg, kes ei osanud kunagi arvata, et temast võiks saada krahv), kes oli kunagi kihlatud Sophiega, kuid siis tühistas Sophie kihluse ilma et ta oleks oma põhjusi seletanud, ning selle peale kihutas Julian kümme aastat tagasi Londonisse. Nüüd on ta tagasi ning Sophie ei taha endiselt seletada oma meelemuutuse põhjust.

Kuid üheksanda krahvi surm/enesetapp/mõrv on see mis liidab ja ka lahutab neid kahte. Neist kõigist võiks olla üks kõik kes kahtlusalaune, kuid esimesena pöörab Julian siiski Sophie vastu. Sophiel on oma põhjused, miks ta usub, miks Julian talle halba tahab ning seega need kaks siis tantsivadki üksteise ümber ning selle mõrva ümber vahel unustavad selle üldse ning ka üksteist ja …

Nagu ka eelmises raamatus on ka siin palju selliseid asju – Sophie väga selektiivne mälukaotus (mis kõlab täiesti tavaline unustamine, mida me kõik teeme igapäevaselt), üheksanda krahvi pere, Sophie kasupere, Sophie kindel usk, et ta on moonutatud, kuna ta põsel olev arm on eriti nähtavaks muutunud tänu haava sattunud tindile, Sophie kindel soov külast lahkuda, et ta ei peaks Julianiga kohtuma, kuid samas lükkab ta pidevalt edasi uute äriruumide vaatama minemise, kogu maja mõrvas süüdistamine, ning lõpuks süüdlase leidmine on nagu ka eelmises loos väga punnitatud ning tehislik – mis muudavad selle raamatu üheks tõsiselt kehvaks lugemiseks.

Ei ole just õnnestunud leid NetGalleyst.