The Bronte Plot

Raamat: The Bronte Plot by Katherine Reay (November 2015)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/24734627-the-bront-plot   

Lucy Alling teenib raha haruldasi raamatuid müües, ning aegajalt teeb ta oma eesmärkide saavutamiseks mitte just kõige ausamaid käike. Kui aga tema mitte kõige igapäevasemad meetodid avastatakse, rikub see saladus nii ta suhted ta ülemusega kui ka tema poisssõbra Jamesiga – ning Lucyle jääb vaid ta valu ning probleemid. Miski peab muutuma; Lucy peab muutuma.

Asjade ootamatu käik viib Lucy koos Jamesi rikka vanaemaga, kes on Lucy palganud kui kunsti konsultandi, Londonisse kirjanduse ja antiigi reisile. Lucy on algul reisi vastu, kuid avastab peagi, et Helenil on ka omad saladused. Helen võib mõista Lucy probleeme paremini kui keegi teine.

Kui nad siis kahekesi mööda Inglismaad reisivad, õpib Lucy palju Heleni kogemustest, kuna ka Helen peab oma mineviku varjudega silmitsi seisma. Haworthis, Bronte õdede elukohas, jõuavad asjad haripunkti, kui Lucyle meenuvad õdede kirjutatud kangelannad, kes püsivuse ja järjekindlusega jäid enesekindlaks – isegi siis kui kõik nende ümber muutus.

Nüüd peab Lucy minema tagasi oma enda minevikku, et ta saaks edasi liikuda. Ning kuigi ta minevikus võib olla vigu ning kahetsusi, peab ta olema tugev – kui ta vaid saaks asuda elama seda elu, mis teda kogu aeg oodanud on.

Drama, Romance, Books

Bronte raamatute lugu on üks huvitav, armas ja vahest ka kurb lugu. Ma nautisin seda kuidas Katherine Reay võrdleb Lucy olukorda näiteks Jane Eyre, Catherine Ernshaw (Wihuri mäed), Catherine Morlandi (Northanger Abbey) või Margater Hale (Põhi ja Lõuna) olukordadega, kuidas kõik need lood oleks võinud lõppeda, kui poleks olemas tõelist armastust või sugulashingi või teisi võimalusi.

Lucy töötab antiigipoes mis pakub ka sisekujundusteenust ja vanu raamatuid. Tema isa on nende pere juurest lahkunud siis kui Lucy oli vaid kaheksa, kuid iga aasta saadab ta Lucyle sünnipäevaks raamatu. Lucy isa oli andekas jutuvestja (valetaja) ja ta kasutas oma annet selleks, et elu kergelt elada. Lucy vanemad kolisid tema lapsepõlves palju, sest mingi hetk saadi ta isa skeemidele ikka järele ja nad pidid põgenema. Kui isa lõpuks üksi lahkus kolisid nad emaga Chicagosse ja sinna nad jäidki.

Ühel päeval astub antiigiärisse sisse noormees, kes otsib kinki oma isale. Lucy soovitab talle ühte nende haruldastest raamatutest. Mõningad nädalad hiljem on noormees tagasi, seekord on tal vaja kinki vanaemale ning ka see kord pakub Lucy kingiks raamatut. Ostu lõpuks võtab James julguse kokku ja kutsub Lucy välja.

Noored sobivad suurepäraselt ja mööduvad kuud, kui nad veedavad meeldivalt üksteiseseltsis aega. Kuid ühel hetkel jääb Jamesile silma, et mõlemi raamatu „esimese omaniku“ pühendus on kirjutatud sama käega. Lucy tunnistab, et ta on tõesti raamatutele natuke lugu juurde andnud ja see ei istu Jamesile kohe üldse. Kuid Jamesi vanaema on Lucys näinud hoopis midagi muud – ammust tuttavat, kes meenutab talle tema oma unustatud nooruse rumalusi, mida ta nüüd kõrges vanuses heastada tahab ja seega võtab ta Lucy endaga kaasa Londonisse kui kunstieksperdi, et talle sel reisil rääkida ka sellest teisest põhjusest, miks ta Lucy kaasa võttis.

Lucy teab et ta on oma isa tütar ja ka tema on kasutanud pettust ja manipulatsiooni et saavutada soovitud tulemus kas siis endale või teistele, kuid ta tahab sellest halvast kombest vabaneda. Kuid vanadest kommetest üleöö on vabaneda raske. London, Inglismaa ja Heleni rännakud annavad Lucyle hea võimaluse mõelda oma kommete, oma „pärandi“ üle – kas ta tahab samamoodi inimestega mängida kui ta isa, või tahab ta elult rohkem ja ausamat kogemust.

Lugu on soe ja armas ning mõtlemapanev ja kaasahaarav. Kuna kogu lugu on täis Victoria aegseid kirjanikke ning nende loomingut, eriti õed Bronted ja Jane Austen, Beatrix Potter, siis on see eriti huvitav neile, kes teavad neid raamtuid ja armastavad neid autoreid.

Dressed To Kill

Raamat: Dressed To Kill (A Tourist Trap Mystery #4) by Lynn Cahoon (2015)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23450165-dressed-to-kill  

Jill Gardner – poekese Raamatud, Kohvi ja Muu omanik, väikses California South Cove linnakeses – ei ole eriti õnnelik, kui tal palutakse etendada kahekümnendate tantsutüdrukut kohaliku amatöörteatri korraldatud heategevuslikul õhtusöök/etendusel. Kuid see on heategevuse nimel …

Loomulikult peab  proovietendusel olema ka „laip“… kuid see laip polegi vaid näitemäng! Tuleb välja, et peamine kahtlusalune on varalahkunud näitleja intriigitsev tüdruksõber Sherry … kes on ka Jilli kallima endine abikaasa. Sherry on kohe kindlasti vägagi osav manipuleeria … kuid kas ta on ka mõrtsukas? Jill võib tõele järele jõuda alles siis kui lavakardin tõuseb viimaseks vaatuseks … ning selleks ajaks võib olla juba liiga hilja.

Mystery, Humor

No, seda võib võtta kui tuntud raamatu ja telesarja Mõrv sai teoks kaasaegsemat versiooni – väikelinna mõrvamüsteerium, nutikas raamatumüüja kellel on suhe kohaliku šerifiga, kõigil on kõigiga selles linnakeses suhe ning ükski saladus ei jää saladuseks kauaks. Seda müsteeriumi oli üsna lihtne lahendada ja ülejäänud lugu oli lihtsalt nauding jälgida, kuidas loo tegelased sama lahenduseni jõuavad.

Lihtne ja meelelahutuslik lugemine.

The Bluestocking and the Rake

Raamat: The Bluestocking and the Rake (The Regency Gentlemen #2) by Norma Darcy (2013)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/24320042-the-bluestocking-and-the-rake

Marchami krahv on otsustanud oma nooruse uljad tembud selja taha jätta, et ta võiks endale naise leida ning sedasi ka pärija soetada. Kuid tema üllaid kavatsusi tundub rikkuvad üks vägagi otsekohene vanatüdruk, kes on avaldanud moraliseeriva voldikukese, kus paljastatakse nii mõnigi Marchami kõige salajasematest seiklustest. Marcham otsustab sellise asja eest kätte maksta ning ühtlasi ka vanatüdrukule vägagi vajaliku õppetunni anda ja selleks parim viis on vanatüdruk võrgutada …

 

Preili Georgiana Blakelow on juba ammu loobunud mõttest kunagi abielluda. Selle asemel on ta võtnud enda kohuseks olla oma õdedele/vendadele kasvatajaks ning tema õlul on ka peremõisa päästmine laostumisest. Tal võik isegi õnnestuda mõisa päästmine, kui vaid see neetud krahv, kes mõisa kaadimängus võitis, oleks natukenegi mõistvam.

Sädemed löövad lõkkele ning Marchami krahv avastab end ootamatult olevat preili Blakelowst sisse võetud, ning Georgiana otsustab Marchami endast veelgi kindlamat eemale hoida. Mida mähemale Marcham Georgianale pääseb, seda tõenäolisem on, et ta saab teada, et see sinisukk polegi päris see nagu ta esialgu paistab.

History, Romance, Mystery

Tegelikult võiks sellele raamatule hindeks anda isegi D+, kuid Cd ta ikkagi välja ei pigistanud. Ma võiks seda iseloomustada umbes nii: see oli Jane Austeni poolt kirjutatud Tuhkatriinu lugu, lihtsalt lisage kamaluga draamat, valesid, hunnikuga saladusi ning vääritimõistmisi.

Põhimõtteliselt polnud see ju halb lugu, kuid ma ei suutnud kannatada seda kui kergesti kõik raamatu tegelased valetasid, seda eriti siis kui see neile sobilik oli. Kõik olid valmis üksteisest halvimat arvama. Mul on üks tuttav, kes on kunagi öelnud, kui ta püüdis kelleltki kuulujuttu välja meelitada – Öelge mulle vaid paar sõna ja ma mõtlen ülejäänu ise juurde – vot täpselt samamoodi käitusid ka selle raamatu tegelased. Ning siis olid siin raamatus sellised imelikud kordused, kuis mingi asi oli jututeemaks ning üsna peagi oli taas see sama asi jututeemaks, kuid teemat arutati nagu seda eelmist vestlust poleks üldse olnudki. Sedasi ei saagi ma kuni lõpuni aru, kas Marcham andis mõisa tagasi Georgianale või mitte, kord on Gerogiana kihlatud Marchamiga ning kõik teavad seda ja siis taas on ta äkki hoopis Beabodyga kihlatud …

Mulle meeldisid peategelased Marcham ja Gorgiana, kui nad ei käitunud nagu lapsed, kes ei taha oma mänguasju jagada. Kuna lugejatele avaldatakse Georgiana saladus alles raamatu lõpus siis tundub tema käitumine pidevalt üsnagi mõttetu, ning kui ta saladus siis lõpuks avaldatakse, siis tundub see ikkagi liialt draama-draama-draama ning liialt sunnitud. Mulle meeldis see kuidas Marcham ja Blakelow pidevalt väikseid sõnalahinguid peavad, kuid algusest peale on kogu selles loos liiga palju sarkasmi, liiga palju ebavajalikku sarkasmi. Mina, kes ma kasutan sarkasmi igapäevaselt vägagi vabalt ja tavaliselt see mind ei häiri, siis siin loos tundus see täielikult ebavajalikuna, sest ta ei andnud loole midagi juurde.

Nii väga kui ma ka ei püüaks tõestada, et tegelikult polnud tegu sugugi halva looga, et ta oli täiesti loetav ja isegi huvitav, siis lõpuks jõuan ma ikkagi selleni, et toon välja vaid loo halvad küljed. Kuid täiesti tõsiselt, tegu on loetava raamatuga, lihtsalt mõningad asjad rikkusid minu lugemisrõõmu.