The Witch's Daughter

Raamat: The Witch’s Daughter (The Witch’s Daughter #1) by Paula Brackston (2009)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/8694522-the-witch-s-daughter

Minu nimi on Elizabeth Anne Hawksmith, ja ma olen kolmesaja kaheksakümne nelja aastane. Iga uus elukoht tahab omaenda päevikut ja sedasi saab alguse ka see Varjude Raamat.

On kevad aastal 1628 ja Wessexi Nõiakütt leiab tõelise Nõia. Kui Bess Hawksmith vaatab oma ema võllapuul rippumas, teab ta et teda saab sama saatuse käest päästa vaid üks mees: Gideon Mastersi nimeline nõid ning tema Varjude Raamat. Gideon elab sügaval metsas teistest eraldi ning seal õpetabki ta Bessile seda Kunsti, kuidas äratada temas peituvaid jõude ning kuidas Bessist saaks surematu. Bess poleks iialgi arvanud, et Gideon jääb teda igaveseks taga ajama, et Bessi elu säästmise tasuks teda enda omaks teha.

Tänapäevasel Inglismaal, on Elizabeth endale vaikse elu loonud, hoolitsedes oma aia eest, müües ravimtaimi ja õlisid kohalikul turul. Kuid tema üksindus lõppeb järsku kui Tegani nimeline teismeline tüdruk tema seltskonda otsima hakkab. Vastu oma parimat tahtmist, hakkab Elizabeth Teganile õpetama Võsa Nõia kombeid, tuletades samas ka meelde sunduseid – ning deemoneid – mida ta oli lootnud ammu unustanud olevat.

Fantasy, History, Paranormal,

Kuna ma sain Paula Brackstoni uue raamatu The Return of the Witch NetGalleyst, siis ei saanud ju seda uut raamatut enne lugeda, kui esimene osa läbi. Kui teised Bracstoni nõiaraamatud on üksindaseisvad, siis need kaks raamatut käivad kokku. Niipalju kui ma teise raamatu algusest olen juba lugenud, võin öelda, et esimest lugemata, ei saaks teisest eriti aru. Aga see selleks.

Nüüd siis Nõia Tütre raamatu juurde. Ühtpidi oli see huvitav lugu, imelik lugu kuid samas ka tiba ärritav.

Lugu on siis Elizanethist/Bessist/Elizast, nõiast kes kaotab kogu oma pere 17’ndal sajandil, temast saab surematu ning sellest ajast saati on ta müüda ilma rännanud, püüdes põgeneda oma mentori/looja/vaenlase Gideoni eest iga kord, kui ta tundis meest kuskil läheduses olevat. Kuid iga kord ei saanud ta kõike sinnapaika jätta ja lahkuda, ning kuna need üksikud korrad on ka ajalooliselt erilised, siis räägib Elizabeth neid lugusid oma õpilasele Teganile.

See lugu on huvitav. Alguses olev katk ning nõia jaht ning kuidas Bessist saab Gideoni õpilane ning kuidas ta põgeneb, ning kuidas sajandeid hiljem on Eliza end kaasaegse maailmaga kohandanud, ning kuidas Gideon ta taas leiab ja samal ajal hoiab Rappiaja kogu Londonit oma hirmuvalitsuses, ning siis I Maailmasõja ajal, kuid tuhanded noored mehed kaotavad oma elu leiab Elizabeth oma parima poole ning kuidas ta taas kord alahindab Gideoni. Ning kogu selle ajaloo kõrval jookseb ka lugu sellest, kuidas Elizabeth õpetab Teganit, kuidas ta püüab teda ette valmistada Gideoni taas välja ilmumiseks. See kõik on nii kaasakiskuv.

Kuid … ma mõistan seda, et esialgu on Bess vaid noor naiivne külatüdruk, kes on kaotanud just kogu oma pere, kuid ka siis kui on möödunud sajandeid, pole ta palju targemaks saanud. Vahet polnud kus ta kõik elanud polnud, mida ta oli õppinud oma võimete ning nõidade kohta, ta oli endiselt naiivne, ta ei usaldanud endiselt oma kõhutunnet ning kõiki neid teisi märke, mis pidid tal aitama aru saada kui Gideon lähedal oli. Mind tõsiselt ärritas see kui pime ning kui nõrk ta oli pärast kõike seda aega, mis ta siin ilmas elanud oli, pärast kõike seda mida ta maagia kohta õppinud oli.

Kuid sellele vaatamata oli tegu huvitava looga. Võib-olla mitte nii huvitvad kui  Brackstoni Kesköine nõid või Hõbedane nõid, kuid teistmood ja huvitav ikkagi.