The Wonder

Raamat:  The Wonder by Emma Donoghue (2016)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28449257-the-wonder

On 1850ndad ja üks väike Iiri küla on hämmingus Anna O’Donneli paastust, mis algas tüdruku üheteistkümnendal sünnipäeval ja on tema usu kirglik väljendus. Kui ta on juba nädalaid elatanud vaid „taevamannast“ jõuab lugu sellest „imest“ oma kõrgpunkti. Külakesse, O’Donnelite talumajja saabub palju turiste, kes loodava imet näha, ning samuti tuleb sinna ka ajakirjanike, kes soovivad sellest lugu kirjutada. Üks Inglise hooldajaõde, Lib, kes on saanud koolituse kuulsa Florence Nightingale käe all, palgatakse kaheks nädalaks Annat jälgima, et teha kindlaks, kas Anna on või ei ole suli. Mida enam Anna tervis halveneb, seda enam leiab Lib end vastutavana mitte ainult Anna tervise eest vaid ka selle eest, et ta jõuaks jälile, miks Anna on võtnud nõuks end sedasi aeglaselt tappa.

History, Mystery, Romance,

Emma Donoghue uus raamat Ime on suurepärane, õõvastav ning uskumatu lugu. Lugu on tüdrukust, kes on elanud ilma söömata oma üheteistkümnendast sünnipäevast saati. Ta elab väikse Iiri alevikus koos oma vanematega ning teda peetakse imeks, ning temast võiks isegi saada pühak, kui ta tõesti suudab elus püsida ilma toiduta vaid oma palvete najal. Kohalik arst on kirjutanud kirja piirkonna ajalehele ja alevik on koostanud komitee, kes peab tõestama, et Anna tõesti elab ilma toiduta.

Komitee on palganud kaks hooldajat (ühe nunna ja ühe Nightingale õe), et nad peaksid noore Anna üle vahti kaks nädalat, et olla kindel, et tüdruk tõesti ei söö. Loo jutustaja on endine Florence Nightingale Krimmi sõja rindeõde, Lib.

Esialgu on Lib kindel, et Anna peidab toitu kuskil tema toas või voodis, kuid kui tähelepanelikult ka Lib ei otsi, toitu ta kuskilt ei leia. Tema vahetused on kaheksa tunnised, ning oma vahetuse ajal paneb ta kirja kõik, mis on seotud Anna tervisega, et olla kindel, et tüdruk on ikka vaatamata mitte söömisele endiselt terve. Nende ülesanne on tõestada et Anna tõesti ei söö, mitte teda toidust eemale hoida.

Lib ei usu, et Anna ei soo, kuid samas pole tal ka ühtki tõendit, et tüdruk sööks, või et ta nälgiks. Selle imelise tüdrukuga tahavad ka paljud rändurid kohtuda, lootes saada temalt õnnistust või siis huvitavat artiklit ajalehe jaoks. Lib keelab perel külalisi vastu võtta, kuna ka nemad võivad salaja tüdrukule toitu anda. Üks kelle ta sedaviisi eemale hoiab on noor ajakirjanik, William Byrne. Kui nad esimest korda kohtuvad, siis püüab William Libi veenda, et ta laseks meest Anna juurde, kuid Libi on kindel, et see vaid teeks kõik keerulisemaks, kuid kui Anna tervis hakkab üha halvenema, nõustub Lib lõpuks Williami Annaga kokku lasta, kohtudes nagu juhuslikult nende igapäevasel jalutuskäigul. Libi on ajaga hakanud sellest haprast tüdrukust hoolima, kellel on terav mõistus, suur sõbralik süda ning kes kaotab peagi oma elu, kui teda keegi ei peata.

Kui ka William iseloomustab Annat kui armast nälga surevat tüdrukut, hakkab Lib uurima, mis on selle nälgimise põhjuseks. Need asjad mida ta avastab seletavad kuidas Anna on kuid elanud süües vaid „taevamannat“, miks ta üleüldse lõpetas inimliku toidu söömise, kuidas tema surnud vend sellega kõigega seotud on ja mida peab Lib tegema, et seda õnnetut tüdrukut aidata.

See on üks huvitav lugu usust, kergesti mõjutatavatest noortest ning usuhulludest täiskasvanutest. Ning samas on see ka armastuslugu.

You Can’t Always Get the Marquess You Want

Raamat: You Can’t Always Get the Marquess You Want (Masters of Seduction #2) by Alexandra Hawkins (2016)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23848164-you-can-t-always-get-the-marquess-you-want

Kõige keelatuim armastus

Tema hüüdnimi on Chance (Juhus), kuigi tegelikult tunneb Fairlambi markiis end suisa neetult. Ammune perekondade vaheline tüli on ees tema südamesoovidel. Leedi Tempest on tema isa surmavaenlase, Norgrave markiisi tütar. Tempest on ilus ja süütu ning täiesti kättesaamatu. Kuid mõned vallutused on lihtsalt liiga ahvatlevad, et neist loobuda …

Tuleb välja, et Tempest on väga isepäine naine – ning täielik romantik, kes on valmis minema üle kõigist tõketest, mis hoiavad teda eemale tema unelmate mehest. Kuid õnn ei ole selle kena ja hullutavalt meelitava Chanse poolt, kui ta tahab Tempesti endale võita. Kas Chance valib lojaalsuse oma pere vastu – või riskib kõigega mis tal on, et saada endale naine, keda ihaldab?

History, Romance

Sa ei saa alati seda markiisi keda sa tahad on järg raamatule Hertsog kuid mitte härrasmees. Kui tavaliselt on sellistes ajaloolistes armastusromaanides sarjade peategelased kas õed/vennad, parimad sõbrad, sugulased, töökaaslased, siis selles sarjas (vähemalt need kaks raamatut) on siis isadest ning lastest. Kui esimeses raamatus olid peategelased Tristjan Rooke ja Caston Brant, siis siin on peategelastes Mathias Rooke ja Tempest Brant.

Rooke ja Brant perekonnad ei suhtle üksteisega. Kõik teavad, et nende kahe pere liikmed ei tohi ühes kohas kokku saada. Vanemad perepojad – Mathias ja Oliver – kaklevad igal võimalusel iga väiksemagi asja peale. Kuid samas ei tea kumbki poiss, mis tegelikult on nende peretülide põhjuseks, kuid mõlemad on kindlad, et nende isadel on väga hea põhjus, miks üksteist vihata.

Seega kui Tempest satub peale jões kümblevale kolmele noormehele, pole tal aimugi kes need on, ning kui noormehed ta hiljem ta õdede ja saatjadaami juurest leiavad, tutvustavad nad endind oma hüüdnimedega – Chance, Thorn ja St. Lyon – kuni ta vend kuuleb neid nimesid ning teab loomulikult kellega tegu oli. Kuid isegi kui Chance oli see keelatud Rooke, ei saa Tempest teda kuidagi peast välja.

Ka Chance ei suuda unustada Oliver Branti õde. Ta teab, et pole mõtet püüda seda naist, keda ta pere heaks ei kiidaks, kuid Mathias on valmis pigem kaotama oma lauljannast armukest Oliverile, kui et ta jätab Tempesti üski ilma saatjata rahvast täis teatrisse.

Ja nii siis noored leiavadki salaja võimalust olla hetk koos siin, jagada paar suudlust seal, armukadetseda Tempesti isa väljavalitud abikaasa pärast ja Mathiase kunagiste armukeste pärast. Kuid lõpuks ei näe Mathias ikkagi muud võimalust olla oma armastatuga, kui ta peab neiu röövima, abielluma ning abielu ka voodis kinnitama.

Kui nad tagasi tulevad, siis kasutab Caston just seda hirmu, mida Imogen ja Tristan enne Mathiase sündi tundsid selleks, et Tempesti ja Mathiast lahku ajada ja esialgu nad kuulavadki Castoni nagu kaks lolli lambukest, kuni Mathias läheb koju ja küsib oma vanematelt otse, mis on selle kõige taga ja ema räägib talle selle tüli põhjuse ning vannub, et Mathiasel ja Tempestil pole mingit põhjust oma abielu tühistada.

Kui eelmises loos ei hoolinud isa oma tütrest piisavalt, et ära hoida kõige halvemat, siis siin hoolib isa oma tütre abieluga kaasnevast rahast liigagi palju ja on valmis tütart ükskõik mis hinnaga mehele panema, kuni sellest talle vaid kasu on, samas kui teises peres hoitakse saladuseks asju, mis peaks olema välja räägitud, et ära hoida teadmatusest tekkivaid vigu.

Iseenesest meenutas see lugu ju Romeo ja Julia lugu, kus armastatute õnne varjutab peretüli, kuid selles raamatus pole peategelasede varateismelised ning nad ei lõpeta üheskoos surnukuuris. Selles loos leiavad armunnud endale toetust vähemalt osadelt pereliikmetelt ja isegi kui nende liit ei lõpeta isade vahelist vaenu, ei saa see nende õnne segajaks. Lihtsalt öeldes oli see raamat üks hea ajalooline armastusromaan, kus olid oma väikesed häirivad hetked, kuid üldjoontes siiski hea lugu.

A Duke but No Gentleman

Raamat:  A Duke but No Gentleman (Masters of Seduction #1) by Alexandra Hawkins (2015)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23014733-a-duke-but-no-gentleman

Blackberni hertsog ja Norgrave markiis on alati olnud üks paar metsikuid sõpru. Parimad sõbrad poisipõlvest saati, on nad nautinud rikkuse hüvesid, Londoni pakutavat küllust, ning tarbinud rohkelt nii alkoholi kui ka naisi.

Kuid Norgrave on alati olnud nagu sammuga maas. Blackbern suudab teda alati üle lüüa – kaardimängus, ratsavõistlustel, naiste saamisel. Seega kui nende teele satub ilus ja süütu leedi Imogen Sunter, sõlmivad mehed sõbraliku kihlveo, kumb saavutab ennem leedi poolehoiu.

Kuid Blackberni tunded leedi Imogeni vastu muutuvad peagi palju sügavamateks ja ka leedi Imogeni soovid selguvad ning Norgrave on valmis milleks iganes, et vaid kihlvedu võita. Vaid üks mees võib leedi Imogeni südame endale saada … ning üks šokeeriv juhtum muudab neid kõiki igaveseks …

History, Romance,

Hertsog kuid mitte härrasmees on üks üsnagi tavaline ajalooline armastusromaan, kus peategelasteks on kõrgseltskonna esindajad, noormees naudib elu ja naisi täiel rinnal ning tema tulevane armastatu on noor, süütu, kuid isepäine ja „teab täpselt, mida elult tahab“.

Tristan Rooke ja Cason Brant on olnud sõbrad poisikese east saati ja nüüd noormeestena, on üks nende lemmik tegevus lisaks joomisele ja kaardimängule, vedada kihla, kes saab teatud naisterahva esimesena voodisse. Enamasti on nende huviobjektiks mõni näitlejanna või lesk või abielunaine. Nad võistlevad nagu kaks noormeest ikka, ilma et nende võistlemine vihkamiseks oleks üle läinud.

Imogen Sunter on juba ühe hooaja Londonis veetnud, ilma et ta oleks endale abikaasat leidnud ning nüüd on nad perega linnas tagasi ja Imogeni perel on kindel plaan tüdruk mehele panna. Imogen küll püüab selle vastu võidelda, kuid kui ta ühel ballil kogemata jookseb sülle ühele elumehele, saab temast tahtmatult kahe sõbra vaheline kiil.

Caston on alati olnud väikestviisi ekshibitsionist ja jõhkard kui asi voodit puudutab, sest talle ei lähe sugugi korda, kui keegi pealt vaatab kui ta oma viimase vallutusega voodis on ja ta harrastab ka üsna jõhkrat seksi. Tristian seevastu on tagasihoidlik. Loomulikult ei häiri teda oma voodikaaslaste jagamine, kui ta naisest ei hooli, kuid kui naine talle korda läheb, siis on ta ainult Tristani oma. Seega kui Tristan ühel ballil püüab kinni talle sülle jooksnud Imogeni, tunneb ta kohest vajadust tüdrukut Castoni eest kaitsta, kuid samas ei tohi ta Castonile välja näidata kui väga ta Imogenist hoolib, sest see tähendaks seda, et Caston kahekordistab oma pingutusi Imogen esimesena voodisse saada.

Tristan arvab, et kui ta on nende kihlveo võitnud, siis päästab ta Imogeni Castoni käest, kuid ta ei arvesta Castoni ihaga Tristanile ära teha. Kui Caston siis lõpuks Imogeni valega enda juurde on meelitanud lõhub ta oma suhted Tristaniga igaveseks ning Imogen ning Tristan lõhuvad teda piisavalt, et kui Charlotte vennad tulevad talle nende õe rikkumise eest kätte maksma, pole ta võimeline nende eest põgenema.

Et siis selline tüüpiline lugu, kus armastajad jõuavad voodisse enne kui nad abielus on ning abieluks on vaja erilist luba ja järelkasv sünnib enne kui üheksa kuud abielus oldud on. Kuid mis mind häiris selle loo juures on see, et kuigi tegevus toimub kaheksateistkümnenda sajandi lõpus, kus naiste kalleim vara on nende voorus, ja kui nad kuskilgi üksi mõne meesterahvaga koos olid, olid nad koheselt oma reputatsiooni rikkunud ja pidid õnnetu mehepojaga abielluma, siis selles raamatus on täiesti tavaline, et Imogen käib üksi Tristaniga mööda Londonit ja Londoni lähiümbrust ringi sõitmas, ning tema isa ei tee teist nägugi, et ta tütar on meesterahvaga üski. Siis pole ju üldse imestada, et Caston kasutas Imogeni usaldust nii julmalt ära, kui Imogeni isa lubas tütrel võõraste meeste majadesse üksi öösel minna.

Iseenesest hea ajalooline armastusromaan, väikeste häirivate hetkedega, kuid muidu täiesti loetav.