Minu geniaalne sõbranna

Raamat:  L'amica geniale  (L'amica geniale #1) by Elena Ferrante, tõlge Eha Kõrge (2011, 2016) Varrak, A, RR

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/32996352-minu-geniaalne-s-branna  

Itaalia nüüdiskirjanduse ühe tähelepanuväärsema autori Elena Ferrante üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus. Tüdrukud käivad koos koolis ning avastavad koos oma karmi ja elust pulbitsevat naabruskonda. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema, kui Elena vanemad on vastumeelselt nõus tütre haridusteed toetama, Lila vanemad seda aga ei tee. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna.

Drama,

Ma ei suuda meenutada, kes oli see lugeja keda ma sotsiaalmeedias jälgin, kes seda raamatut kiitis, kuid igatahes oli see sedavõrd mõjukas lugeja, et panin endale selle raamatu ’Vajab lugemist’ nimekirja ja seega kui Varrakul ilus Elena Ferrante Minu geniaalne sõbranna, siis tuli ju loomulikult raamat ka läbi lugeda. Kuid kahjuks ei ole see minu raamat.

Lugu on ju lihtne, kahe sõbranna lugu. Nad elavad Napoli äärelinnas II maailmasõja aegses Itaalias, kui kõike on vähe saada ja lapsed kasvasid ise, ilma et neid oleks vaja olnud vati sees poputada.

Jutustajaks on tüdruk, kes on pere vanim ja kes on koolis hästi tubli, sest ta õpib palju. Ta räägibki loo sellest, kuidas ta kohtus oma sõbrannaga, kuidas nad koos koolis käivad, kuidas ta sõbranna teda õhutab oma briljantse mõistusega olema üha parem ja üha tublim, sest Elena tahab alati Lilaga sama tubli või tublim olla. Nad elavad oma elu väikses kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik elavad kõigi elu. Iga uus asi on suur sündmus ja iga võimalus nende linnaosast välja saada on suur asi. Nii Elena kui Lila loevad palju, kuid sellele vaatamata, et nad peaksid tänu oma suurele lugemusele ka palju teadma, on nad vahel mõnede asjade suhtes ikka vägagi naiivsed. Need kaks tõukavad üksteist edasi ja kõrgemale, kuid Lila on tegelikult radioaktiivne sõbranna, sest vaatamata sellele, et ta suudab Elena panna endast parimat andma, on Lila ka see, kes suudab vaid ühe nagu muuseas öeldud sõnaga Elena põrgupõhja kupatada või siis on ta nimelt Elenaga õel või ükskõikne, kui Elenal on midagi hästi läinud. Lila on tüüpiline helge peaga teismeline, kellel oleks suurepärased võimalused kuhugi jõuda, kui ta suudaks oma keevalisust tagasi hoida, kui ta hoiaks ühest unistustest kinni piisavalt kaua, et see ka teoks saaks ning kui ta juba kedagi on endaga oma õhinas kaasa tõmmanud, võiks ta ka arvestada sellega, et kui tema oma idee hülgab, hülgab ta ka oma kaasamarssija ning nemad ei suuda alati üksi edasi minna. Elena on geniaalne ja Lila on radioaktiivne.

Kuigi see lugu, see täiskasvanuks saamise lugu on ju iseenesest huvitav, siis minul võttis selle raamatu lugemine nädal aega aega (tavaliselt loen ma alla 300 lehelisi raamatuid vaid paar päeva, nädalavahetusel vaid ühe päva), sest ma lihtsalt ei suutnud lugeda seda põhjendamatut õelust. Kui ma ise oma elus olen loobunud ’sõpradest’ kes mind alavääristavad või alati püüavad mulle selgeks teha, et ma olen rumal (selleks piisab mulle mu perestki) siis ei suutnud ma kuidagi ka lugeda raamatut sellest, kus tütarlaps ripub oma radioaktiivse sõbranna küljes nagu ei suudaks ta ilma solvanguteta elada. See lihtsalt ei olnud minu sorti lugu.