Hinne:
C
Demi loodab kogu hingest, et tema õnn lõpuks pöörduks. Öise rongiga
Conwalli sõites, ei suuda ta hoiduda mõtlemast, miks tal alati nii viltu veab. Ta
on jäänud ilma oma unelmate tööst, tema poissõbra pettus jättis ilma ta
elukohast, ning nüüd on ta teel vanaisa juurde, sest see on tal veel ainuke
võimalus.
Victoria arvab, et ta on lõpuks saavutanud selle mida on alati tahtnud:
Boscaweni, tema perekonnale üle mitme põlve kuulunud Cornwalli maja, võiks nüüd
lõpuks täielikult talle kuuluda pärast ta abikaasa ootamatut surma. Pärast aastatepikkust
armastuseta abielu, paljusid salajasi suhteid, arvab Victoria, et ta verivärske
lesepõli võiks talle väga hästi sobida …
Kuid mõlemaid naisi ootab ees üllatus. Ümbritsetuna õuna- ja
iluaedadest ning merest, mängib Boscawen mõlemi naise elus ootamatut rolli. Kas
kaks nii erinevat naist suudavad leida endas jõudu edasi minna, kui nende õnn
nende elusid nii ootamatult muudab?
Romance, Drama
Conwalli taeva all on tüüpiline Conwalli elumuutev romantiline draama. Nagu
ikka on siis peaosas kaks naist, kes erinevad üksteisest kui päev ja öö, kuid
neil on ühine puutepunkt, mida nad veel alguses ei tea, kuid kui see selgub,
siis tekitab see esialgu ainult probleeme. Aja möödudes jäävad vihapursked
vähemaks, tasapisi lepitakse üksteisega ja kui on selgunud ka teised neid
siduvad punktid võib neist isegi üks ühine õnnelik pere saada.
Aga vaatame ka siis natuke täpsemalt. Demi (Demelza) on noor arhitekt,
kes on äsja oma ema matnud ja tulnud tagasi tööle, kus otsustatakse just, kes
praktikantidest saab püsiva töökoha, ei osutu loomulikult tema valituks. Koju
jõudes tabab ta oma poissõbra Matti vaatamas suurelt ekraanilt midagi, mille
tegemist ta oli keelanud. Seega, võtab Demi oma kaks asja ja astub uksest taas
välja. Tal pole kuhugi minna. Ema Londoni korter on omanikule tagasi läinud,
sõbrannad on kõik puhkusel, seega helistab ta vanaisale ja istub Cornwalli
väiksesse Falmouthi linnahesse viivasse rongi.
 |
| Lembeliilia |
Victoria on parimates aastates abielunaine, kes on kogu oma abielu
jooksul soovinud kõige rohkem kahte asja – last ja kunagi perele kuulunud Boscaweni
maamõisa. Last tal saada ei õnnestunud, kuid tema abikaasa ostis talle lõpuks
tagasi Boscaweni maja ja tasapisi ka enamuse seda ümbritsevatest maadest. Kuna
nende abielu on alati olnud pigem kokkulepe kui armastuse liit, ning nende
lastetus selgus juba väga ammu, siis on Victoria nautinud iga võimalust jagada
oma voodit teiste meestega kui ta abikaasa. Ta on teinud seda diskreetselt,
kuid järjekindlalt.
Kui Demi oma vanaisa juurde jõuab, avastab ta, et tema alatine
teadmine, et ta isa on surnud, ei olegi tõsi. Ta isa elab ja mitte kaugel
vanaisast. Kuid enne veel kui Demi oma isaga rääkidagi saab, saab ta isa
autoõnnetuses surma. Testamendi ettelugemisel ei oska Victoria arvatagi, kes
see väike hiirelik neiu olla võiks, kuni lugemisega jõutakse lõpuni ning
heategevusest alles jäänud raha ning Boscaweni maja jagatakse tema ja selle
hiirekese, Demi vahel.
 |
| Rippuba |
Ja siit saabki alguse Victoria põlgus Demi, sohilapse, vastu, sest
Boscawen on ju tema perekonna maja, miks ta peaks seda kellegiga jagama. Demi
ei taha et keegi talle pähe istuks ja teda tema õigustest ilma jätaks, kuid
samas ei taha ta ka olla seal kus teda ei taheta. Kuid Boscawenis elab ka
aednik Sam, keda Victoria on püüdnud korduvalt võrgutada ja kes on Demile igati
toeks lisaks Victoria ja Charlesi juristile Sebastianile.
Victoria ei taha kuuldagi, et keegi veel peale tema majas elaks, seega
kolib Demi Sami juurde väravahimajja kui ta vanaisa hooldekodusse viiakse ja ta
tema juures enam elada ei saa. Ja naised peavad otsustama, mida nad majaga
teevad, kas leiavad võimaluse kahekesi maja omada ning maja raha teenima panna,
või müüvad nad maja maha ja mitte kumbki neist ei saa seda. Victoria pole nõus
kummagi variandiga ja ta vahutab endiselt kuna ta ei teadnud, et Charlesil oli
armuke ning neil oli ühine laps, kuid samas unustab ta mugavalt ära kõik ta oma
armukesed.
Ja nii siis ongi enamuse ajast sellest loost nende kahevahelist
saagimist, kord siiapoole, kord sinnapoole, siis taas ootamatuid äraütlemisi,
solvumisi ….
Lõpp on nii nagu ikka, selgub kõigi tähtsate tegelaste sugulus, kõrgel pjedestaalil
olijad tuuakse tagasi maapeale tavasurelike hulka, selguvad imelike käikude
taga olnud mõtted ning üksikud hinged leiavad üksteist.
See lugu on kirjutatud imelikus hakitud stiilis, mis iseenesest on hea,
sest siit on välja jäänud kõik lõputuna tunduvad heietused, mis lisatakse
põhiloole lihtsalt selleks, et lehekülgede arvu tõsta, kuid samas selline
hakitud stiil hüppab teemaga siia sinna ja vahel ei saa aru, kas viimasest
lõigust on möödas kuu või paar tundi. Samamoodi hakitud on ka lugejatele antav
info – antakse natuke ja ülejäänud võite ise juurde mõelda.
 |
| Leedripuu |
Väga suur osa
selles loos on ka lilledel, seega on hea Google käe pärast hoida, sest kes see
ikka siis teaks milline näeb välja rippuba – ei ole lillhernes nagu mina algul
arvasin vaid on hoopis Wisteria - või
siis lembeliilia või leedripuu - elderflower.
Selline lihtne suvine lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar