Granny with Benefits

Raamat:  Granny with Benefits by Marilyn Bennett (2017)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/33357501-granny-with-benefits

Grace on kolmkümmend üheksa ja ta pole sugugi kindel, et elu algab neljakümneselt.

Kui ta vanaema sureb, läheb ta vabatahtlikult tema sotsiaalkorterisse asju kokku panema. See on viimane koht, kus ta oskaks arvata, et ta kohtab üle pika aja meest, kes talle koheselt meeldib, eriti kui arvestada, et ta on sel hetkel pealaest jalatallani riietatud oma vanaema riietesse ja ehetesse.

Grace vanaema alter ego alustab noormehega juttu armastusest, surmast, universumist ja ta on kindel, et seda jutuajamist poleks muidu olnud. Sellest inspiratsiooni saanuna, unustab ta kõik hoiatused ning kasutab selle muidu lihtsa arusaamatuse võimaluseks organiseerida kohtumise tõelise temaga. See otsus saadab Grace peadpööritavatesse seiklustesse täis valesid, saladusi ning kirge, muutes ta kolmekümne üheksanda aasta unustamatuks, kuid sama võib see olla ka aasta mida ta kahetseb …

Romance,

Kas pole mitte hea sisukokkuvõte kirjutatud? Kas see ei tekita teis huvi selle raamatu vastu? Kuid tegelikus … jeerum küll oli see ikka üks segane lugu, mis ei osutunud sugugi nii meelelahutuslikuks kui võiks sissejuhatusest arvata.

Tõsi, lugu algab tõesti sellega, kuidas Grace on oma vanaema korteris, imetleb tema mantleid, mille pärast ta nõustuski korterit puhastama, sest ta tahtis neid endale. Ja seal ta siis on, vanaema riided, parukas ja ehted seljas, vaatab end peeglist, kui uksele tuleb noormees ja küsib, kas ta oskaks öelda, kas selles sotsiaalmajas on hea elada, ta nimelt mõtleb oma isale sinna kohta muretseda. Nii saabki Gracest ta vanaema „õde Louise“, kelle Dale (samuti tuntud ka kui Hol (Heaven on Legs)) kutsub oma sõbra vanaema matustele, kus Louise kohtub Dale onu ja isa ja teiste Dale tuttavatega ning kuna Dale onu on koheselt Louisest huvitatud, siis kutsutakse teda koos nende seltskonnaga igasugustele üritustele.

Grace saab aru, et ta ei saa lõpmatuseni seda näitemängu mängida, seega hakkab ta tasapisi Louise asemel saatma ise ennast ja seega kohtub ta Dalega ka iseendana. Lisaks sellele vanatädi mängimisele saab Gace õde ka vahepeal lapse, Grace töökohal toimuvad suured muudatused, ta käib sõbrannadega pikal nädalalõpul New Yorgis ja sureb ka ta endise elukaaslase isa…

Kogu selle kiire ja hüpliku aja jooksul, kohtuvad nad Dalega korduvalt ja vahepeal nad meeldivad üksteisele ja vahel on jälle midagi, mis neid lahku ajab ja Grace püüab Louisest igaveseks lahti saada ja end mitte reeta kommenteerides asju, mida tema teada ei tohiks, kuid Louise teab …

Kui asjad on juba päris pikalt läinud nii nagu Grace ootab – ta on tööjuures olevast segadusest endale kõige kasulikumalt välja tulnud, tema suhted Dalega on parimas seisus – siis tuleb minevik tema oleviku segama. Ta eks, suures kurvastuses isa surma pärast ja probleemide pärast abikaasaga, ilmub ta ukse taha kõige ebasobilikumal hetkel. Ja kuigi sellest esimesest apsust saavad nad Dalega üle, siis järgmine aps on juba liiast.

Grace, kes on enda ümber päris korraliku valede võrgu pununud, hakkab nüüd niitidesse takerduma. Kas ta viimane suur üllatus lööb ta maailma täielikult uppi või on tal lootus sellest kõigest kunagi välja rabeleda? Kas ta jätkab valetamist?

Siin loos oli päris palju vasturääkivusi ja ebaloogilisi asju, mis muutsid selle loo mitte just halvaks, kuid imelikuks ikka. Kogu see Clark Kenti/Supermanilik vaid paruka ja prillidega inimese muutmine nii tundmatuseni, et keegi aru ei saa, et nad on üks ja sama inimene. Kogu see valetamine – tööl, kodus, suhtes – jättis mulje, et Grace ei oskagi tõde rääkida, sest tal oli alati nii raske rääkida asjadest nii nagu oli, ta pigem valetas või varjas. Ja siis veel need looliinid, mis algavad kuid kuhugi välja ei vii … 

Loo mõte on tõsiselt hea, oleks vaid teostus olnud natuke rohkem läbi mõeldud.