Pedro Pàramo

Raamat: Pedro Pàramo by Juhan Rulfo tõlk Tatjana Hallap (1955, 1979)

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39787142-pedro-p-ramo  

Klassikaline Mexico kaasaegse kirjanduse näide kummituskülast.

See lugu järgib tolmust rada surmani. Aeg libiseb ühe tajuhetke juurest teise juurde hüpnootiliste unenägudena, mis on täis igatsust ja mälestusi ning maailmu milles valitsevad vaimud ning Pedro Pàramore – armuke, valitseja ja mõrtsukas.

Drama, Classic

Taas kord üks Maailmakirjanduse raamatuid ja taas kord üks raamatutest mille fenomenist ma aru ei saa.

Nagu ka juba lühikokkuvõttes öeldud, on tegu unenäolise maailmaga, kus aja kulg on segi paisatud ja aru ei pruugi saada, kas see lõik on mälestus või soovunelm või haige unenägu.

Kui Bulgakov dikteeris osa oma Meistrist ja Margaritast valu ja valuvaigistite mõju all nähes nägemusi, siis Pedro Pàramo oleks nagu haige unenäo päevik. Ilmselgelt peaks olema samade ainete või unenäo mõju all, mille mõjul see raamat on kirjutatud, et sellest aru saada.

See meenutas viiekümnendatel ja kuuekümnendatel tehtud sürrealismlike/psühhedeelilisi filme, kus kõik toimus hämaruses ja keegi ei saanud aru ei ööde ega mütsi, kuid kõik kiitsid, kuidas sinna oli ikka nii palju mõtet sisse pandud. Mina lugesin seda raamatut ühe mõttega, et leida siit vastus küsimusele, mida ma pean uurima selle raamatuga seoses seminari jaoks, kuid isegi selle teema kohta ei leidnud ma midagi suurt. Võib-olla on ka selle pärast sellest raamatust raske aru saada, kuna ma ei ole kasvanud samasuguses usulises keskkonnas, kus elavad ja unelevad need tegelased  ja ma ei oska nende nägemuste taga näha sõnumeid kõigekõrgemalt.

Kui veel filmidest rääkida, siis vaid paar aastat tagasi oli võimalik Pöffi raames näha hispaanlaste filmi Pruut, mis on ka umbes samasugune unenäoline segane lugu, lihtsalt seal oli olemas algus, lõpp ja keskpaik.

See oli eelviimane maailmakirjanduse raamat. Üks on veel jäänud ja siis lähen taas tagasi tavalisse põnevuse/armastuse/ulme/ajaloo maailma.