Uncommon Type: Some Stories

Raamat: Uncommon Type: Some Stories (Ebaharilik šrift) by Tom Hanks (2017), Tänapäev, RR, A

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/34377040-uncommon-type

Seitseteist suurepärast lühilugu näitavad et kahekordne Oscari võitja Tom Hanks on täpselt sama andekas kirjanik kui näitleja.

Ida Euroopa immigrant jõuab New Yorki pärast seda kui kodumaal toimuv kodusõda on lõhki rebinud nii ta pere kui senise elu. Mees kellele meeldib keegel, viskab perfektse skoori – ja sedasi veel kord ja veel kord ja veel palju järgmiseid takkapihta ning sedasi saab temast ESPNi uusim kuulsus, mis paneb ta valiku ette, kas valida kuulsus ja täpsus, kui see hävitab millegi mida ta armastab. Ekstsentrikust miljardär ja tema truu assistent lähevad Ameerikast otsima seda järgmist ostu ning leiavad linnakest, motelli, armastuse ning ka reaalse elu. Need on vaid mõned lood mida Tom Hanks jutustab omaesimese lühilugude kogumikus. Need lood on täis üllatusi, intelligentsi ja südantsoojendavaid hetki.

Short Stories, Fiction, History, Drama, Humor

No mõelge ise, kui teile pakutakse lugeda Tom Hanksi, TOM HANKSI mõelge ikka, lühilugude kogumikku, siis ju ikka peab proovima, kuidas ta selles meediumis hakkama saab. Ja saab, ikka väga hästi saab.

Need seitseteist lühilugu on paljudest erinevatest asjadest ja nad kõik on väga hästi kirjutatud. Mõned lood on samade tegelastega, et siis nagu järjelood, kuid enamasti on nad kõik omaette pärlid. Tõsi, üks „järjelugu“ on natuke segane, kuid see on taotluslik ja kui lugeda neid nii nagu nad on kirja pandud, siis on nad päris andekad.

Kuid kõiki neid lugusid seob üks asi, üks masin, kas siis uuem versioon või vanem, kuid neid kõiki seob trükimasin. Kas siis peategelane ostab just masina garaažimüügilt ning siis parandusse viies ostab veelgi parema ja hakkab selle peal oma elu kirja panema, või siis on peategelane kirjanik, kes oma lood trükib, või trükib poeg oma emale tema kontoris väikse armsa sõnumi, või lihtsalt on trükimasin toasisustuse osa, kuid trükimasin seob neid kõiki lugusid.

Teine asi, mis minu jaoks sidus neid kõiki lugusid oli see, et ma tabasin end tihti mõttelt, et aaaaa, see lugu võis sündida ühe või teise filmi võtete eel või ajal või järel, sest kuidagi midagi tundus olevat tuttavat ühest või teisest filmist või rollist.

Hea lugemine igatahes.

The Death Cure (Surma ravim)

Raamat: The Death Cure (The Maze Runner #3) by James Dashner (2011) RR

Hinne: D

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/7864437-the-death-cure

See on tee lõpp.

WICKED on Thomaselt võtnud kõik: tema elu, tema mälestused ning nüüd ka ta sõbrad – Välupoisid. Kuid lõpuks saab kõik läbi. Katsed on läbi kohe pärast seda viimast testi.

Kas keegi üldse ellu jääb?

See mida WICKED ei tea, on see, et Thomas mäletab palju rohkem kui nad arvavad. Ja sellest piisab et ta ei usu ühtki sõna mida nad räägivad.

Tõde on hirmuäratav

Thomas sai labürindist jagu. Ta jäi põlengus ellu. Ta on valmis riskima millega iganes, et vaid oma sõpru päästa. Kuid tõde võib olla see, mis kõigele lõpu teeb.

Valede aeg on möödas.

Dystopia, YA, Fiction

Kuna kolmas film oli kohe kohe kinno jõudmas, tuli läbi lugeda ka kolmas ja viimane selle sarja lugu.

Et siis katsed on „läbi“, kõik mis veel jäänud on on see, et WICKED annab kõigile osalistele tagasi nende mälestused ja siis tuleb vaid veel viimasel kõige tähtsamal osalisel aidata neil kokku panna viimane kogutud info, et saakski valmis ravim hulluse raviks. Kuid mis siis kui kõik ei taha oma mälestusi tagasi saada, kas neid siis sunnitakse, kas nad saavad põgenema, kas WICKED kontrollib endiselt kõiki nende tegevusi, nende asukohta? Kas see on ikka osana ühest viimasest katsest? Kes on see viimane osaline, kes peab andma oma viimase panuse, et leitaks ravim hulluse vastu? Mis siis kui mitte kõik katses osalenud ei olnud immuunsed hulluse vastu?

Seda viimast osa lugedes ei saa kunagi kindel olla, kas tegu on katsega või ongi tõesti nii, sest lugejaid ja ka labürindis olnud lapsi on juba piisavalt õpetatud kõiges kahtlema. Kõik toimuv on üheti etteaimatav, kuid samas ka huvitav, ning ka lõpplahendus oleks pidanud olema täiesti ettearvatav, sest teist võimalust ju ei saagi olla.

Kuid kas ma lähen ka kinno kolmandat osa vaatama? Noh jah, kui võtta seda kui juhuslikult sama nime kandvat filmi, siis võiks seda vaatama küll minna, kuid treileri järgi on raamatut sinna ikkagi vaid tegelaskujude nimede jagu jäänud.

Aga raamat, peab ütlema, et kolmas osa on tunduvalt nõrgem kui esimesed kaks.

Savage Bonds

Raamat: Savage Bonds (The Raven Room #2) by Ana Medeiros (2017)

Hinne: D+

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25837283-savage-bonds

Ajakirjandustudeng Meridith Dalton on nõuks võtnud oma karjääri alustada Chicago Hiinalinnas oleva Kaarna ruum nimelise illegaalse seksikulbi paljastuslooga.

Kuid Meridith on samuti seotud vägagi oma armukese, Julian Reeve, ihadega, kes on nimetatud klubi täieõiguslik liige ning tutvustab ka Meridithile seksimaailma uusi võimalusi. Kui Meridith avastab asitõendeid, mis tõestavad, et kaks viimati mõrvatud naist on olnud seotud Kaarna ruumiga – ja võib-olla isegi Julianiga – saab ta hoiduda kahe kire vahel valimisest vaid sellega, kui ta leiab tõelise mõrvari.

Meridith pole kindel, keda ta võib usaldada, eriti kui ta hakkab üha lähemale jõudma tapjale ning organiseeritud kuritegelikult võrgule. Kuid millised on tagajärjed sellesse ohtlikusse maailma üha sügavamale minekul?

Mystery, Thriller, Erotica

Kui esimene raamat kõikus seal C ja B vahel, siis see raamat kõigub D ja C vahel, kuid rohkem D, sest iseenesest oli hästi kirjutatud, kuid ei jätnud mulle samasugust head muljet kui esimene raamat.

Seekord siis jätkub lugu sealt, kus Alana õde välja ilmus. Meridith ja Julian varjavad teda politsei ja tema abikaasa eest. Tatiana on Alana kaksikõde, kes on kunagi kasvanud koos Julianiga, kui Julian oli tema ema juures kasulapsena ja tüdrukute ema kasutas Juliani ja oma tütreid väga võikalt ära, kuni Sofial villand sai ja … . Meridith saab oma kasuema paariliselt infot, et nii mõnigi ametlik tahtmatu üledoosi juhtum võib tegelikult olla Kaarna toaga seotud mõrv, sellega seoses hakkab ta uurima, kes on Kaarna toa omanikud ja sellega maalib ta endale seljale suure märklaua. Julian kõigub reaalsuse ja ulmade vahel, tehes tööjuures vigu, läheb Kaarna toas üle piiri, püüab oma käitumist korda saada ja samas ka korraldada asju millega tal ei tohiks olla mingit kokkupuutumist. Tatiana pendeldab Juliani ja Meridithi vahet, peites end oma abikaasa eest ja samas ka mitte hoolides kui keegi teada saab kus ta end peidab. Lisaks sellele veel ka Juliani pojad ja parim sõber ja …

Tegelikult häiris mind selle loo juures see, et see tekitas lugedes mulje, nagu oleks see lihtsalt sunnitult juurde kirjutatud loo alguse ja loo lõpu vahele. Siin jookseb mitu sisuliini, kuid samas ei jõua nad kuhugi välja. Esimese raamatu imelikud suhted ja minu taluvuse piire kompavad seksuaalsed aktid puudusid kas üldse või siis oli neist alles jäänud vaid hale vari. Ka loo kriminaalne pool ei olnud väga hästi üles ehitatud, puudutades natuke ühte teemat sealt ja teist siit ning jagades natuke lugejatele natuke vihjeid ühest või teisest asjast, kuid millegigi ei jõutud eriti kaugele, pigem nagu ma juba ütlesin, oli kõik nagu sisutäiteks kuni jõutakse tõelise looni kolmandas raamatus.

Mõte loo taga võib ju hea olla, kuid sellisel kujul ei tekita ta küll tahtmist kolmandat osa lugeda. Teise osa lugemine eeldab kindlasti, et eelmist osa on hiljuti loetud, sest muidu jääb nii mõnigi asi arusaamatuks.