2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 27. märts 2018

Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse


Raamat: Träume: Eine Reise in unsere innere Wirklichkeit by Stefan Klein tõlk Krista Räni (2014, 2018) Varrak, RR, A
Hinne: C
Unenäod on võti meie teadvuse juurde. Stefan Klein jutustab arusaadavalt ja põnevalt, mida unenäod meie kohta räägivad, kuidas nad avavad meile uusi horisonte ning kuidas me saame neid kasutada inspiratsiooni ammutamiseks. See on ainulaadne avastusretk meie seesmisse tõelusse.

Magamine, nagu me oleme viimasel ajal teada saanud, tähendab peaaegu alati ka unenägemist. Und nähes veedate seega rohkem aega kui mis tahes muu tegevusega. Ent mis on unenäod? On aeg läheneda sellele fenomenile uuest vaatenurgast. Käesoleva raamatuga tahan näidata, et unenäod ei ole juhuslikud: nad on võti, et lahendada meie teadvuse mõistatus. Nad reedavad meile, kuidas meie aju toob esile selle, mida me tajume tegelikkusena. Meie teadmised unenägemisest on viimastel aastatel tohutult laienenud. Ettekujutuse, nagu võiks unenägusid sellal, kui te magate, lugeda otse teie ajust, heidaksite te tõenäoliselt kõrvale kui teadusliku fantastika. Ent sellest on juba saanud reaalsus. Ja hiiglaslikud unenägude andmepangad annavad tunnistust selle kohta, kuidas meie elu unenäos peegeldub – ning kuidas me õpime unes tulevikuga toime tulema. Unenägude üksikasjalik käsitlemine aitab meil mitte ainult mõista iseennast, vaid laseb avastada ka meie olemise igas mõttes tundmatut külge. Kas poleks kahju, kui kolmandik teie eluajast läheks teist jälgi jätmata mööda?
Study

Kes ei tahaks teada, miks on tema unenäod sellised nagu nad on? Miks me mõni öö näeme und ja teisel ööl jälle mitte? Miks mõne inimese unenäod on värvilised ja teised ei mäleta värve? Kuidas õudusunenäost üles ärgata? Kuidas õudukaid mitte näha? Kas unenäod ennustavad tulevikku ja kas sogases vees ujumine tähendab peatset haigust?

Mina valisin selle raamatu Varraku valikust just selle pärast, et mina kuulun nende hulka, kes vähemalt korra kuus püüab joosta unes millegi hirmutava eest, kuid mu jalad ei liigu, ning samuti on mul öid, kui ma lahendan kogu öö kas mingit päeval üles kerkinud probleemi või kirjutan edasi raamatut, mis enne magama minekut pooleli jäi. Loomulikult on mul ka öid kus ma puhkan välja nii, et ma ei mäleta midagi näinud olevat. Seega lootsin ma, et saan natuke paremini aru oma luupainajatest ja muudest rahututest öödest ja äkki õpiks neid juhtima. Kuid kahjuks ei ole see selline raamat. See uurimustöö on pigem ülevaade erinevatest une etappidest, kuidas on neid ükshaaval avastatud, kuidas on tehtud katseid unede juhtimisega ja millised on olnud tulemused ning kuidas teadlased ei oska endiselt kõike seletada. Lisaks sellele teaduslikule poolele on siia lisatud ka väljavõtteid kuulsate isikute unepäevikutest või päevikutest või nende teostest, kus nad mainivad oma unenägusid.

Jah seda on huvitav lugeda, kuid kui te tahate oma unenägude kohta rohkem teada saada, peate ikkagi unekliinikusse pöörduma.

teisipäev, 20. märts 2018

Ballisaali kohvik


Raamat: The Ballroom Café/ The Secrets of Roscarbury Hall by Ann O’Loughlin, tõlk Raili Lass (2015, 2018) Varrak, RR, A
Õed Ella ja Roberta O’Callaghan pole üksteisega aastakümneid rääkinud, sest nende vahel on perekonna tumedad saladused. Nad elavad üheskoos Iirimaal lagunevas peremõisas, suheldes üksteisega vaid esikusse jäetud napisõnaliste kirjakeste abil, mis on täis kibedust. Kuid kui nende senist elu ähvardab  pankrot, püüab Ella neid päästa sellega, et avab mõisa ballisaalis kohviku – mida Roberta jälestab.

Mida edukamalt kohvikul läheb, seda enam tõmmatakse õed uude võitlusesse, kui Debbie, Ameeriklanna, kes otsib oma bioloogilist ema, asub tööle Ballisaali kohvikus. Debbiel pole otsimiseks palju aega jäänud, kuid ta tahab teada, mis on ta emast saanud, aga kohalikus kloostris vastatakse talle vaid kas vaikuse või valedega. Debbie ei taha tõest loobuda, seega lükkab ta veerema palli, mis paljastab paljude lapsendamistega seotud skandaali, mis raputab nii kohalikke elanikke kui ka tülitsevaid õdesid.

See jõuline ja liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest.
Drama, Fiction, Mystery

See Ballisaali kohvik oleks nagu järg Armastuse ja Sõja lauludele, sest Armastuse ja Sõja laulud lõppevad illegaalse lapsendamisega ja siin raamatus on peategelasteks üks nendest lastest ning paljud nendest emadest.

Loo alguses tutvustatakse lugejale Ellat ja Robertat, kes jagavad küll elamiskohta, kuid parema meelega ei näeks üksteist enam kunagi. Ella on see kes maja eest hoolitseb ja Roberta on see kes kõige üle viriseb, kuid ise ei tee midagi ei maja ülal pidada. Ella avab õe vastuväidetest väljategemata kohviku ja Debbie ilmub juhuslikult nende uksele, ning Ella pakub talle tööd. Ajutiselt.

Tasapisi saame õdesid rohkem tundma, samuti ka Debbiet, külakese postkontori emandat, kloostri peaabtissi ja ka teisi, kes on Ella, Roberta ja Debbie eludega seotud. Nende mineviku valusad pildid selginevad tükkhaaval, paljastades saladusi, mis on nende elu kujundanud just selliseks nagu neil sel hetkel on. Ühe saladuse paljastamine lükkab liikuma laviini, mis kisub lahti ka teised saladused ning sellega saavad inimesed kas väga masendavaid või lootust andvaid uudiseid.

See oli üks väga hingekriipiv lugu, kuid kahjuks on ta kirja pandud vägagi hüplikul viisil, millega küll lõpuks harjub, kuid algus annab väga palju põhjust raamat käest panna ning mitte edasi lugeda. Nimelt on O’Loughlini stiil selline, et ta suudab ühe lehekülje jooksul visata lugejat minevikku, tulevikku ja olevikku ilma ühegi hoiatuseta või siis vihjeta, et see lõik ei olegi enam siin ja jutustaja/peategelane ei olegi enam see, kes oli eelmises lauses. Samamood on ta jutu ajaliin vägagi segane (või siis on selline segadus tekkinud tõlke käigus) kus vahel jääb mulje, et kahe lehekülje sündmuste vahel on paar tundi, kuid siis selgub jutust, et möödunud on paar päeva, ning järgmises lõigus on taas juttu, eilsest hommikust.

Lugu on huvitav (kuigi Iirimaa juttude puhul nii tüüpiline, eriti peale Philomena filmi) ja karakterid on väga hästi üles ehitatud, kui vaid see ajaliin nii hüplik poleks olnud.

esmaspäev, 19. märts 2018

Põhjala müüdid


Raamat: Norse Mythology by Neil Gaiman tõlk (2017, 2018) Varrak, RR, A
Hinne: B
Neil Gaiman on oma fantastilisi raamatumaailmu luues alati olnud inspireeritud iidsetest mütoloogiatest. Seekord pöörab ta aga kogu oma tähelepanu tagasi algallikate juurde, pakkudes lugejatele elavaid töötlusi vanadest põhjala lugudest. Põhjala müütides seab Gaiman esialgsed lood tänapäevasesse raamatu stiili, alustades kõige algusest, üheksa maailma legendist, jätkab ta jumalate, kääbuste ning hiiglaste seiklustega, ning lõpetab Ragnaroki, jumalate lõpuga ning uue aja ning inimeste sünniga. Gaiman jääb müütidele truuks, kuid samas muudab ta Odini, kõige kõrgeima, targeima, julgeima ning kavalama veelgi elavamaks, Thori, Odini poja veelgi tugevamaks, kuigi mitte just kõige targemaks ning Loki, hiiglaste poja, kavalpea ning uskumatu manipulaatori veelgi kavalamaks. Gaimani nobeda ja vaimuka sule alt tulevad jumalad ägedalt võitlushimulise hingega, neid on kerge petta ja nad petavad ka teisi ning neil on kalduvus lasta oma tunnetel kiskuda neid tegutsema, pannes neid ammusid müüte taas hingama täiel rinnal.
Fantasy

Mulle meeldib Gaiman, mulle meeldib MARVEL ja ma ei ütle kunagi ära heast iidsete legendide uusversioonist. Gaimani Põhjala müüdid on suurepäraselt kirjutatud. Ta pole uusversiooniga üle võlli läinud ja samas pole ta ka liialt vanade lugude juurde jäänud. Suurepärane lugemine. Ja kui ta suudab kirjutada kaasakiskuva ulmeloo Londoni metrookaardist, siis iidsed legendid on ju tema käes käkitegu :). Gaimani Thor ja Loki on sama elavad ja humoorikad kui nad on koomiksites, kuid jumalad on ikka sama julmad ja hoolimatud kui nad on vanades müütides ning kui ikka toimub midagi verist, siis on see ikka nii võikalt verine kui võimalik. Minu jaoks suurepärane vanade müütide uusversioon.

Kui Gaiman sai Norra jumalatega tuttavaks lugedes poisikesena Thori koomikseid, siis mina kohtusin oma lemmik Norra müütide tegelase, Fenririga, M.D. Lachlani The Wolfsangel Cycle sarjas. Selles loos on Fenrir ja Vali Loki kaksikpojad, kes on peidetud inimeste maailma, kuid iga uuskehastus jõuab lõpuks hundini, kui kasvades nende tunded ja neid ümbritsevad sõjad, seavad ohtu nende elu ja armastue, ning toovad neis välja nende tegeliku saatuse. See on üks suurepärane sari, mille uus osa peaks ilmuma peagi. Teiste Norra jumalatega olin juba varem tuttav, kas siis raamatute või MARVELi filmide kaudu.