Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 25. september 2017

The Trouble with Twelfth Grave

Raamat: The Trouble with Twelfth Grave (Charley Davidson #12) by Darynda Jones (31.10.2017) RR
Hinne: B
Sellest ajast saati kui Reyes kadus põrgu dimensiooni, kuhu Charley ta kogemata lukustas, on Saatana poeg kuratlikult valmis hävitama seda maailma, mille ta taevalik Vend on loonud. Tema kiiresti muutuvad tujud on aga pannud Charley tiba plindrisse. Ja see pole ainus vürtsikas suutäis ta taldrikul. Samal ajal kui Charley püüab kodustada seda metsikut olendit, kes oli kunagi ta abikaasa, peab ta hakkama saama ka oma igapäevaelu täitvate tüütute olenditega – mõned katsutavad, mõned mitte väga – kui ta püüab ühiskonnas toimuvaid kuritegusid parandada. Kuid seekord ei paljasta ta mõrva. Seekord ta püüab peita mõrva.

Sellele lisaks tuleb tal aidata ka alustavad eradetektiivi firmat – võitmatu müsteeriumite lahendamise duo Amber Kowalski ja Quentin Rutherfordi kehastuses – ja vältida Vatikani uurimisi ta armastatud tütre suhtes, ning Charley ongi valmis alla andma ning isiklikuks ostlemise assistendiks hakkama. Või siis elavaks mannekeeniks. Kuid kui keegi hakkab ründama inimesi, kellel on natuke sensitiivseid kalduvusi, teab Charley et on aeg oma teravad küünised paljastada. Kuid samas, ta esimeseks kahtlusaluseks on olend keda ta on sajandeid armastanud. Seega on peamine küsimus, kas ta suudab taltsutada seda rahutut elukat enne kui ta hävitab kõik mille nimel Charley on nii rasket vaeva näinud?
Paranormal, Romance, Humor

See, sobivalt Halloweeniks ilmuv järgmine Charley lugu on väga huvitav ja ma üldse ei imesta, et seda pakuti NetGalleys lugeda koos esimese osaga.

Nagu ma eelmise raamatu lõpus ütlesin, lõppes too väga kriitilisel hetkel ja uus lugu algab mitte just sellel samal hetkel, kuid nagu ikka, väga Charleylikult, kui ta püüab taas ühte eksinud hinge aidata, kui ta arvab, et tema kodu kummitab. Noh kes keda kummitab, see on alati see suur küsimus, kuid Charley suurem küsimus on hoopis see, kuidas saada tagasi oma abikaasat.

Tõsi Reyes tuli Jumalaklaasist välja, või õigemini lõhkus selle tuhandeks tükiks ja tuli sealt välja koos kõigi nende hingedega, kes seal lõksus oli, kuid samas, see mis sealt välja tuli pole enam päris Reyes. Ja see raevunud jumalus, kelle Charley oli kunagi eelmises elus samuti sinna klaasi vangistanud otsib midagi, kuid ta ei tea päris täpselt mida, sest temas endiselt alles olev Reyes ei anna talle seda infot.
 
Lisaks raevunud jumalusega tegutsemisele (nii unenäo ilmas (taas kord) kui ka ilmsi) peab Charely ka leidma selle, kes põletab ja lõigub inimesi, ning kes on tapnud ta sõbranna vägivaldse endise poisssõbra. Nagu ikka, pole Charleyil hetkegi magamiseks (nagu ta saaks seda endale lubada, kui Reyese kehastus teda unes võrgutab) ega mõtlemiseks, ta peab kogu aeg tegutsema, eriti veel siis kui Michale ise kohale ilmub ning teatab, et tal on veel vaid üks ööpäev Reyes taltsutada või taltsutavad ta igaveseks taevased väed.

Seega ta lendabki ühelt sündmuselt teisele, sepitseb plaane mõrtsuka tabamiseks, Amberi aitamiseks pisivarguse lahendamisel, lahendab vägivaldse poisssõbra mõrva, püüab mõista, mis tuhka või süsi Reyes taga ajab, miks ta maju lammutab, ning kõige lõpuks loeb ta ka pimeda imelapse kirjapandud lasteraamatuid, mis kõlavad vägagi nagu tema elulugu, alates ta jumaliku olevuse sünnist jätkates tema ja Reyese taaskohtumisega ning minnes edasi nende tütre sünniga.

https://lingvistov.com/
Kui kõik need õhus olevad pallid hakkavad lõpuks alla sadama ning üksteise järel ilusti ritta võtavad, saab nii mõnigi asi selgeks, kuid isegi jumalad ei suuda teha kõike täpselt õigel ajal, eriti kui jumalaks on Charley, kes püüab kõiki korraga aidata, seega kui ta jõuab suurima tulekahju kustutamiselt tagasi ja avastab, et ühe teise probleemi lahendamisega jäi ta viis minutit liiga hiljaks, rikub Charley seda ühte reeglit, mida ta rikkuda ei tohiks isegi kui eesmärk on õilis, seega ….

Taas kord jäetakse lugejad kuristiku äärele kõlkuma ja kätega tuuleveskit mängima.

Mulle meeldib see, kuidas need raamatud pole täielikult iseseisvad kuid samas pole nad ka nii teiste raamatutega seotud, et neid üksi lugedes midagi aru ei saaks, pigem on nad kirjutatud täpselt nii, et siin on uusi asju ja piisavalt ka vihjeid vanadele lugudele, et äratada lugejates huvi eelnevad läbi lugeda või siis nagu mina, et võtta natuke siit ja sealt ning neid läbisegi lugedes ka ükskord lõpuni jõuda.

Hea humoorikas ja meelelahutuslik lugemine, mis on täis põnevust ja suhtedraamat.

First Grave to the Right



Raamat: First Grave on the Right (Charley Davidson #1) by Darynda Jones (2011) RR
Hinne: B
Kogu see vikatimehe värk peaks tulema koos õpetusega.
Võis siis mingitsorti diagrammiga.
Vooskeem oleks ka päris tore.

Charley Davidson on poolekohaga eradetektiiv ning täis kohaga vikatimees. See tähendab seda, et ta näeb surnud inimesi. Tegelt ka. Ning tema ülesanne on neid veenda, et nad „valgusesse läheksid“. Kuid kui need surnud inimesed on surnud mitte väga meeldivalt (näiteks mõrvatuna), tahab Charley vahel süüdlased kohtu ette tuua. Segavaks asjaoluks on ka see, et ta näeb äärmiselt tuliseid unenägusid olendist, kes on teda jälitanud kogu ta elu … ning võib väga vabalt olla, et see olend polegi surnud. Et siis, ta võib olla hoopis midagi muud. Kuid mida ta Charleyst tahab? Ning miks ei suuda Charley temast loobuda? Ning miks ta peaks kaotama, kui ta alla annab?
Paranormal, Romance, Humor

Ikka väga hea on lugeda mõnda sarja nii läbisegi kui vähegi võimalik. Alustada kuskilt suvalisest kohast keskelt, siis jätta paar raamatut vahele ja lugeda viimast, siis hüpata täitsa algusesse ja seejärel lugeda taas viimast. :). Kuid tõsi ta ju on, et selle sarja puhul ei ole see sugugi probleemiks.

Et kuigi mul on Charley sarja kaks viimaste seas ilmunud lugu (9 ja 11) loetud, võtsin ma nüüd kinni võimalusest, et enne kui lugeda kõige uuemat (12) loeks esmalt läbi esimese.

Millest siis kõik algab? Ei alga sellest, kuidas Charley avastab, et ta näeb surnuid, sest Charley ei alanud nii, ta ei avastanud seda, ta sündis selle sisse, ja tema esimene klient oli ta ema, kuid samas on ta kõige esimene mälestus sellest olendist, kes end tumeda kuue alla tihedasse suitsu peidab ja teda alati jälitab, eriti siis kui ta on ohus, ning vajadusel ka ohu kõrvaldab. Ning hiljuti on see olevus külastanud teda igal ööl, pakkudes talle unustamatuid elamusi. Kui aga olend end ka Charley ärkveloleku ajal ilmutama hakkab, saab Charley teada, et olend on ilmselt vanglas ja võib väga vabalt olla, et ta kohtus temaga ka lapsepõlves näost näkku, ta lihtsalt ei pannud siis veel kahte hetke omavahel kokku.

Lisaks sellele, et Charley püüab leida teda jälitavat olendit, püüab ta ka hoida ühte süütut vangis istumisest, lahendab ühe teismelise surma ning teise teismelise kadumist. Tal pole hetkegi vaba aega ning kõikide asjade lahendamiseks on tähtaeg kohe kohe kukkumas. Seega peab ta tööle panema ka kõik teda ümbritsevad inimesed, ta sõbranna/assistent, onu/detektiiv, onu paarimees ja paljud lahkunute hinged, kes saavad Charleyd aidata seal, kus elavad seda teha ei saa, annavad endast parima, et lahendada hetkel põletavaid küsimusi.

Seega päästes Reyest, õpib Charley nii mõndagi unustusehõlma vajunut enda kohta, lahendab ammu toimunud kuritöö ning päästab süütu vanglast. Ja see on alles algus.

Charley lood on vürtsitatud maitseka erootika ja nakkava huumoriga ning iga peatükk algab andeka ütlemisega, kas t-särgilt või kuskilt interneti keskkonnast. Põnev ja meelelahutuslik lugemine. Ning nüüd tuleb ka vahepealsed 13 raamatut ja lisalugu läbi lugeda, kuigi ka seekord ilmselt mitte täpselt ilmumise järjekorras :D.

teisipäev, 19. september 2017

Praha kalmistu

Raamat: Il cimitero di Praga by Umberto Eco, tõlk  Mailiis Põld (2010, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: B
19 sajandi Euroopa – Toriinost Parhani ja Pariisini – pakatab võikustest ja salapärasest. Ajalugu juhivad konspiratsioonid. Jesuiidid sepitsevad Vabamüürlaste vastu. Itaalia rahvuskaardlased kägistavad pühaisasid oma enda huvides. Prantsuse kriminaalid plaanivad pommitamisi igapäevaselt ja pühitsevad Musta Missat iga öö. Igal rahval on oma enda salateenistus, andekad võltsijad, salaplaanid ning massimõrvad. Itaalia ühinemisest Pariisi Kommuunideni, Dreyfusi afäärist kuni Zioni juhtide protokollideni, Euroopa mässab ning igaühel on vaja patuoinast. Kuid mis siis, kui kogu selle konspiratsiooni, nii reaalse kui ka väljamõeldud,  taga on vaid üks mees? Mis siis kui see kurikaval geenius mõtles välja kõige kuulsama dokumendi?
Historical, Fiction, Mystery

Praha kalmistu on suurepärane ajalooline väljamõeldis. Seda võib võtta kui kalli vana sugulase heietus. Lihtsalt see kallis vana sugulane vihkab südamest juute, on väga hea fantaasiaga, tal on kahestunud isiksus, ta on äärmiselt kaval rebane ning saatus on hoidnud teda igasugusest hullemast, sest tavaliselt ootab sellist inimest üsna peagi vangla ja giljotiin, kuid tema elab pika ja „viljaka“ elu.

Kuigi raamatu peategelane Simone Simonini on väljamõeldud tegelane, siis enamus teisi tegelasi ja sündmusi, millest see raamat räägib on reaalsed ajaloolised tegelased ja sündmused. Just see reaalne ajalugu ongi see, mis sellele loole erilise värvingu annab ja miks jääb mulje nagu kuulaks vanaonu heietusi, kes sama hingtõmbega siunab valitsust, kirikut, juute, vabamüürlasi ning räägib kui põnev ja ohtlik on olnud tema elu.

Alguses võib tekkida mulje, et lisaks ajalooliselt põnevatele sündmustele, pakutakse lugejatele ja üksikasjaliku ülevaadet turul müüdavatest kaupadest, restoranide menüüdest ning peategelase lemmiksöökide retseptide, kuid sellist lehetäitmist on ainult alguses, vaid prantsuskeelseid toidunimesid jätkub kuni lõpuni. Palju annavad loole juurde ka ajastule omased gravüürid.

Kogu see lugu on teravalt satiiriliselt kriitiline ja üllatav, sest tänapäevases haiglaslikult poliitiliselt korrektses maailmas püütakse ju hoiduda igasugusest ühe rahva/rahvuse/kogukonna halvustamisest, kuid siin ei pääse keegi kriitikast ning keegi ei vääri kiitust. Tahaks välja tuua ühe rahva iseloomustuse, mis on tänapäeval täpselt sama õige kui see oleks võinud olla loo toimumise või siis kirjutamise ajal „… Vaenlast läheb vaja selleks, et anda rahvale lootust. Üks mees on öelnud, et patriotism on kaabakate viimane pelgupaik: moraalilage inimene mähib end tavaliselt ümber mõne lipu ja närukaelad juhivad alati tähelepanu oma rassi puhtusele. Rahvusidentiteet on santlaagrite viimane ressurss. Nüüdisajal rajaneb identiteeditaju vihkamisel, teistsuguse vihkamisel. Viha tuleb kultiveerida kui kodanikuühiskonna kirge. Vaenlane on rahvaste sõber. Alati läheb vaja vihavaenlast, et tunda end iseenda armetuse keskel õigust täis. Viha on tõeliselt ürgne tung. Hoopiski armastus on hälbeline seisund. …

Üks põhjus, miks seda raamatut oli lausa lust lugeda, oli tõlge – lausa suurepärane tõlge – kordagi ei tekkinud tunnet, et tõlge oleks olnud hooletu või kiirustatud. Suured Tänud selle eest!

See ei pruugi olla kerge lugemine ja võib-olla on seda hea lugeda väikese juppide haaval (vanaonul ei käida ka iga päev külas ja ei kuulata alati tema jutte väga pikalt), kuid kindlasti on see üks väga hea lugemine, humoorikas ja informatiivne.