Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 10. detsember 2017

The Heartstone Thief



Raamat: The Heartstone Thief (Dragon Eye Chronicles #1) by Pippa DaCosta (2017)
Hinne: C
Curtis Vance ei usu maagiasse. Maagia ei toida teda, samuti ei paku talle ka peavarju. Kuid mõlemat pakub talle varastamine. Ning selles on ta osav. Parim, kui tema kuulsust uskuda. Seda seniks kuni üks isehakanud võlur tuleb otsima varast. Ta on riides kui öö, räägib koletistest ning müütidest, ning ta ei lase millelgi end peatada saamaks mida ta tahab. Legendaarne Draakoni silma juveel suutvat kuuldavasti selle omanikule anda võime mandreid liigutada.

See võlur on ilmselgelt hull, kuid Curtis on vastamiski väljakutsega millest ta lahti ei saa – või millelt varastada – ja Draakoni silma juveel saab olema liiga suur ahvatlus. Kõik mida ta peab tegema, on võlurist kauem elama.

Kuid ta poleks iial uskunud, et tüdruku räägitud maagia ja koletised on tõelised.

Ta poleks iial uskunud, et armub temasse nii et see teda hirmutab.

Kuid kõige enam ei oleks ta iial uskunud, et ta peab valima kohutava unustatud reliikviate võimu ning tema kohusetunde vahel, päästa need inimesed, kes parima meelega näeksid teda tuleriidal.

Curtis Vance ei usus maagiasse. Kuid maagia usub temasse ja kui ta seda peatada ei suuda, siis maailm mattub leekidesse.
Fantasy, NA, Romance

Seda raamatut pakutakse lugeda Scott Lynchi raamatute fännidele, seega loomulikult pidin ma selle raamatu NetGalleyst küsima. Ning lugedes sain ma aru, et lisaks sellele et see lugu on väga Lynchilik, on see ka väga Schwabilik, et siis pange Kell ja Locke kokku, lisage veel ka Chandler J. Birchi Ashes ja saategi Curtis Vance.

Curtis on varas, kes elab välislinnas ja on kuulus oma nobedate näppude poolest, seega antakse talle ülesandeid varastada eriti raskesti kättesaadavaid asju, ning äärmiselt hinnalisi museaale. Kuid viimane asi mille ta röövis, annab imeliku tagasilöögi. Nimelt pärast seda, kui ta oma viimase röövimise korda saatis, end korralikult purju jõi sattus ta kõrvaltänavasse, kus teda ründas ning sundis teda jooma sellest samast peekrist, mille ta varastas, üks imelikult riides naisterahvas.

Hommikul ärgates sunnib see tüdruk ta endaga koos linnast lahkuma, kuid veel enne lahkumist ründavad neid maagid. Ja teel nende sihtkohta, vanasse unustatud linna, ründavad neid maanteeröövlid, vargid, nad peavad põgenema linnast, kus sütib nende seal oleku ajal linna hävitav tulekahju, ning unustatud linna varemed varisevad põrmuks.

Curtis pole alati varas olnud, ta on tegelikult sündinud ju kesklinnas, mis on välislinna eest kaitstud müüriga ning kui seal kellelgi avastatakse väikegi side maagiaga, siis need inimesed põlevad tuleriidal. Curtise tulihingelise uskumuse tõttu, et kõik peavad reeglitele alluma, põlesid ka ta vanemad, ning suri ka ta õde. Nüüd on ta üksi ja ta ei usu enam millegisse. Tal on sõbrad, kelle ta leidis siis kui ta kesklinnast põgenes, kes teda aitasid üle saada õe surmast, leida tema kutsumus olla varas, kuid kui ta nüüd linna tagasi tuleb, siis toob ta ka surma endaga kaasa.

Nagu ma juba ütlesin, selline segu Lynchi ja Schwabi raamatutest, täis maagiat ja üksikuid kogu maailma vastu mässavaid noorukeid, kelle saatus saab olema päästa paljusid, kui ta vaid lepib kord sellega, et ta pole üksik hunt, kelle eesmärk on vaid ta enda heaolu.

Iseenesest polnud see paha lugu, kuid hea lugu ta ka just polnud, liiga hüplik, liiga ebaloogiline, liiga palju imelike ohvreid, kelle surmast ei saanud otseselt keegi kasu ja lugu ka sellest paremaks ei muutunud … see lugu oli liialt laialivalguv ja liialt palju asju oli ühtekokku surutud.

Loetav, kuid ei midagi erilist. Vahest kui ma poleks Lynchi ja Schwabi raamatuid lugenud …

esmaspäev, 4. detsember 2017

Fööniksi laps (Child of the Phoenix)



Raamat: Child of the Phoenix by Barbara Erskine, tõlk Karin Suursalu (1992, 2017)Varrak, RR, A
Hinne: A
Aastal 1218 sünnib otsekui tulest ebatavaline printsess, kelle müstilised võimed ja murdumatu vaim muudavad ajaloo käiku. Tulest sündinuna suudab ta tulest näha tulevikku, ent tuli toob talle ka kannatusi.
Iidsest Walesi soost hoidja Rhonweni kasvandik Eleyne õpib kummardama iidseid jumalaid ja ta asub toetama keltide võitlust Inglismaa röövelliku kuninga vastu. Paraku napib tal jõudu ja tahet, et õppida tundma ja valitsema oma erakordseid ja üleloomulikke võimeid. Suutmatus nägemusi tõlgendada läheb maksma võimaluse ära hoida eesootavaid hirmsaid õnnetusi.
Kui Eleyne jääb ilma kuningas Alexanderi armastusest ja on sunnitud jätkama kooselu sadistliku abikaasa Robertiga, näib, et jumalad on talle lõplikult selja pööranud ja teadmamees Einioni ennustusel, et Eleyne'ist saab kuningate vereliini ema, pole määratud täituda.
Romance, History

Kui ma olen ka kunagi öelnud, et kui ma raamatut pikalt loen, siis tähendab see seda, et see pole hea raamat, siis selle raamatu puhul see ei kehti, mul lihtsalt pole kooli asjade kõrvalt millegi muu jaoks aega olnud, seega võttis raamatu lugemine kaua aega, kuna lugesin igal vabal hetkel, muude tekstide kõrvalt.

Esimest korda lugesin ma seda raamatut viis aastat tagasi, siis originaalis, kõik 1086 lk järjest ja raamat on mulle sügavale hinge jäänud. See on ühe naise elulugu, sünnist surmani. Kui ütlus, „Mis ei tapa teeb tugevaks“, oleks tõsi, siis oleks Eleyne raamatu lõpuks teemant, sest kõik see mida tema oma elus peab läbi elama, hävitaks nõrgema inimese üsna ruttu, kuid tema elab pikka elu, mis on täis nii õnne kui õnnetust.

Kõigist Erskine raamatutest, mida ma senise hetkeni lugenud olen, on kolm raamatut, mis on otsapidi omavahel seotud – Hay emand, Fööniksi laps ning Varjude kuningriik. Hay emand toimub enne ja Varjude kuningriik on Eleyne järglaste lugu.

Aga Fööniksi laps. Sellesse esimesse osasse mahub tema lapsepõlv, esimesed abikaasad ja armastus, mis ei lahku temast kogu tema elu jooksul. Eleyne ümbritsevad inimesed, kes paljuski elavad oma unistusi läbi tema, muutes oma tegudega Eleyne saatust. Tema elu oleks ilmselgelt olnud hoopis teistsugune, kui ta ema poleks andud teda Rhonwenile hoida, kui ta vanemad oleks temast lapsena rohkem hoolinud, kui ta esimene abikaasa oleks teda rohkem usaldanud ning teine poleks kunagi ta ellu tulnud. Kas ta elu oleks olnud parem, kui ta oleks Alexandriga õigel hetkel kokku saanud? Ei usu, sest nende kirg oleks nad ikkagi hävitanud.

Aga see kõik, mis teda veel järgmises osas ees ootab, kas temast saab kuningasoo ema, kas ta saab veel kunagi õnnelik olema? Ees ootab veel nii palju, uskumatut ja julma. Fantastiline lugu, mis haarab lugeja endasse ja sellest on üsnagi raske välja tulla, eriti kui raamat on kahes osas, sest tuleb oodata enne kui saab teada, mis edasi tuleb.  Isegi teist korda lugedes, kui ma juba teadsin mida oodata, ei mäletanud ma täpselt, mis järjekorras mis toimub ja kui veel ka järjeraamatu lugu vahepeal end mälestustesse segab, siis olin ma veelgi sügavamalt loos sees ja raamatut oli veelgi raskem käest panna.

Suurepärane lugemine! Järgmine osa palun!

teisipäev, 21. november 2017

The Austen Escape



Raamat: The Austen Escape by Katherine Reay (2017)
Hinne: C
Pärast seda kui Mary Davis on aastaid järgnenud oma tujukale parimale sõbrannale, leiab ta end seekord Austeni aegselt Inglismaalt, kus ta loob endale tee oma uuel tulevikule.

Mary Davies elab ja töötab industriaalse disainerina Austini linnas, Texase osariigis. Tema elu on korraldatud ning produktiivne ning ta naudib oma tööd ja kolleegide seltskonda – eriti ühe kenakese, intelligentse ning humoorika konsultandi seltskonda. Kuid miski on Mary jaoks endiselt puudu. Kui tema kaua eemal olnud ning emotsionaalselt õrn lapsepõlvesõber, Isabel Dwyer, pakub Maryle kahenädalast puhkust suurepärases mõisamajas Bathis, Inglismaal, pole Mary väga kindel, kas minna, kuid lõpuks nõustub lootuses, et see puhkus ärataks üles ta uinunud elu. Kuid Mary leiab sellelt reisilt rohkem kui ta arvatagi oskas, kui Isabel kaotab ajutiselt mälu ning usubki täiest hingest et nad ongi Austeni aegsel Inglismaal. Mary peab lootma majale täis võõraid, et nad suudaks üheskoos Isabeli eest hoolitseda kuni ta taas „ärkab“.

Mary vastutusel ja ümbritsetud uutest tuttavatest, puhkab Isabel ning naudib oma elu kui kõrgseltskonna daam. Kuid elu muutub Mary jaoks veelgi keerulisemaks, kui ta avastab, et tema ja Isabeli elud on rohkem kui ühe koha pealt seotud, ning ühtäkki leiab ta võrdlemas seda Isabeli kes ta kunagi oli, ning seda kes ta hetkel on ning nende kahe vahel seisvat meest. Korraldatakse väljasõite, arusaamatused räägitakse selgeks, ning tants jätkub kui need kolm püüavad selgust saada nende elus ning südames, ümbritsetuna andekatest ning paljulugenud inimesteest, kellega on kerge rääkida.
Romance,Remake of a Classic

Selles Austeni loos ei ole põhjaks võetud ühte kindlat romaani, siin on natuke kõigist, kuid peategelaste lugu on kõige rohkem Northanger Abbey, Catherine Morlandi ja Henry Tilney lugu. Kuid samas on see ka ühe teise raamatu uusversioon, mis ei olegi teab kui vana raamat. Ma pean silmas kümme aastat tagasi ilmunud Shannon Hale Austenlandi, mille põhjal tehti paar aastat tagasi ka film. Aga see selleks.

Lugu on siis järgmine. Mary on eduka elektroonikafirma tehnik ja ta on oma viieaastases karjääris olnud ka väga edukas, enamus tema loodud seadmeid on edukalt tootjatele müüdud, kuid tema viimane projekt Golightly on ta tupikusse ajanud. Ta ei suuda leida lahendust neid nutiprille vaevavale toitesüsteemile ja seega veedab ta enamus päevi traadist loomi luues ning Skittles komme süües. Nüüd on aga firma looja palganud ettevõtet juhtima inimese väljaspoolt, ning see naisterahvas ei mõista loovat hinge ja püüab nende töö lükata standardite ja reeglite keerisesse.

Seega, segaduses nagu Mary on, saab ta ka teada, et tema silmarõõm Nathaniel on lahkumas, nii et kui Isabel taas kord tuleb oma Austeni kogemuse ideega läbi Mary isa, võtab ta lõpuks pakkumise vastu. Nad olid kunagi Isabeliga lahutamatud. Isabel oli nagu ta õde, kes elas suurem osa ajast nende juures, sest ta oma isa ei hoolinud tütrest eriti, andis talle vaid raha, et ta tema elu ei segaks. Nende vahelt on paar korda must kass läbi jooksnud, kuid seni pole Mary veel kordagi Isabelist lõplikult loobunud ja on talle enamasti kõik andeks andnud.

Nüüd siis lähevadki neiud koos Inglismaale, kus nad siis linnast eraldatud mõisamajas panevad selga ajastutruud riided, söövad ajastutruud toitu, võtavad endale raamatutegelaste nimed ja naudivad vastavaid tegevusi. Kuid esimese päeva õhtul saab Isabel oma isalt kirja, mis ta endast väga välja viib. Kohe nii välja, et kui ta hommikul ärkas, arvas ta tõesti, et ta on üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal ja ta oli muutunud alatisest kõrgist linnatüdrukust õrnaks ning sõbralikuks mõisapreiliks.

Mary teab, et seda on kord ka varem juhtunud, kui Isabeli isa jättis tütre kevadvaheajaks üksi maja ukse taha. Paanikas helistab ta oma isale, arstile ning võtab vastu ka Isabeli telefoni, kuid see hääl mida ta Isbeli telefonis teiselt poolt kuuleb on talle veel kõige valusam löök. Nathaniel sõidab neile Inglismaale järele, et Maryt Isabeliga aidata ja talle olukorda seletada.

Nagu Austeni raamatutes ikka, on ka siin arusaamatusi, oeltustele hüppamist enne kui kuulatakse kogu juttu, kuid lõpuks leiab ikka see õige tüdruk selle õige poisi ja kõik on lõpuks õnnelikud. Kuid siin loos on jälle tähtsal kohal see mõte, et kui sul on sellised sugulased/sõbrad, siis sul pole vaenlasi vajagi, sest see Isabel …

Aga jah, see oli ikka väga, kohe väga Austenlandi (RR) moodi. Võib-olla mitte niipalju huumorit ja sarkasmi, kuid loo ülesehitus oli sama ja tulemus oli ka sama. Hea lugu, eriti siis kui te pole Austenlandi lugenud.