Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 24. mai 2017

Fear of Flying (Lennuhirm)



Raamat:  Fear of Flying by Erica Jong (1973)
Hinne: B
Psühhoanalüütiku abikaasa, kes tunneb väsimust oma elust ja abielust, võtab ette metsiku, elu muutva afääri.

Pärast viie aastast abielu, on Isadora Wing küsimuse ees, kas nad jätkavad oma kooseluga või lahutavad? Ta läheb koos abikaasaga Viini konverentsile, mille järel jätab ta mehe Viini ning asub reisile mööda Euroopat, et leida see mees, kes suudaks ta piisamatu kire lõkkele lüüa. Kuid oma reisil saab ta aru, et vabadus ning õnn ei tähenda alati ühte ja sama.
Romance, Drama, Humor

See on üks selline raamat, mille sisututvustus annab raamatu sisust hoopis teise mulje, kui raamatu sisu tegelikult on. Kui siia juurde panna ka veel eestikeelse versiooni kaas, siis ma pean tunnistama, et ma poleks seda raamatut iial lugenud, sest eestikeelse versiooni kaas on ikka tõsiselt jube. Tõsi, ta on, et meie kaas on samas võtmes kui kõik teised selle raamatu versioonid – lukk ja suur tagumik või rinnad – kuid eestikeelne kaas on siiski neist kõigist kõige kohutavam. Niipalju siis sellest „Hinda raamatut sisu mitte kaane järgi“ teemast :).

Aga raamat siis. Ilmunud ammu, kuid nagu ka tutvustuses on öeldud, on teema endiselt ajakohane ja arusaadav enamusele naistest. Tänapäeval võin ma öelda, et seda võiks iseloomustada umbes nii – võtke Jenny Lawsoni Hullul tõnnelik ja Sex ja City seriaal ja saategi selle raamatu. See on ühe naise pooleldi biograafiline lugu. Mitte lihtsalt naise, vaid New Yorgi juudi lugu, kelle perekond ja abikaasad on kaasa aidanud tema kujunemiseks selleks, kes ta on.

Isadora pere on kiiksuga – isa ärimees, ema kunstnik, nad elavad koos vanavanematega korteris, millel on oma väikesed head kuid enamus on vead. Tal on kolm õde, kõik nad on abielus, mõni õnnelikumalt kui teine ja nad kõik on jõudsalt paljunenud. Isadora on ainus, kes on olnud kord abielus, saatnud oma mehe hullumajja, pidanud hulga imelike armukesi, kuni ta leidis oma praeguse abikaasa Benneti, kellega ta elanud aastaid Saksamaal ja nüüd on nad siis teel Viini, psühhiaatrite konverentsile.

Viinis kohtub ta Adrianiga, psühhiaatriga kes Isadorale hullult meeldib, kes äratab temas juba pikka aega vaiki olnud iha. Bennet saab aru, et ta naine on armunud Adriani ja seega püüab ta teha kõik, et tema tähelepanu kõrvale pöörata, kuid see ei toimi. Kogu konverentsi ajal leiavad Isadora ja Adrian võimalusi koos olla, isegi Bennet ühineb korraks nendega, kuid lõpuks otsustab Isadora ikkagi, et ta võtab vastu Adriani pakkumise, minna temaga mööda Euroopat sõitma, mõtlemata, mis neid homme ootab.

Lisaks sellele väiksele seiklusele on pikalt juttu ka Isadora perest, tema esimesest armastusest, tema hirmudest, tema esimesest abikaasast, tema abielust Bennetiga. Tegelikult ongi suurem osa raamatust juttu juudi perekonnast, juutide kaasasündinud süütundest, juutide hirmudest, Isadora hirmudest, Isadora emast, isast, õdedest, tema lapsepõlvest, noorukiajast, tema ootustest ja lootustest. Kõigest räägitakse otse, osalt läbi huumori, osalt läbi masenduse ja hirmude. Aegajalt võib mõni asi tunduda arusaamatu, kuid siis tuleb vaid meelde tuletada, kuna see kõik toimub ja siis jookseb kõik taas paika.

Osalt meenutab see raamat ka Olemise talumatut kergust, sest ka siin on raske armastuslugu segatud huvitavate peatükkidega elufilosoofiast.

Väga põnev ja huvitav lugemine, kuid lõpp oli nii järsk ning mitte midagi ütlev, aga tekitab soovi võtta kätte tema järgmine raamat How to Sace Your Own Life.

neljapäev, 18. mai 2017

Cornwalli taeva all (Under A Cornish Sky)



Raamat:  Under A Cornish Sky by Liz Fenwick tõlk Liina Viires (2015, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: C
Demi loodab kogu hingest, et tema õnn lõpuks pöörduks. Öise rongiga Conwalli sõites, ei suuda ta hoiduda mõtlemast, miks tal alati nii viltu veab. Ta on jäänud ilma oma unelmate tööst, tema poissõbra pettus jättis ilma ta elukohast, ning nüüd on ta teel vanaisa juurde, sest see on tal veel ainuke võimalus.

Victoria arvab, et ta on lõpuks saavutanud selle mida on alati tahtnud: Boscaweni, tema perekonnale üle mitme põlve kuulunud Cornwalli maja, võiks nüüd lõpuks täielikult talle kuuluda pärast ta abikaasa ootamatut surma. Pärast aastatepikkust armastuseta abielu, paljusid salajasi suhteid, arvab Victoria, et ta verivärske lesepõli võiks talle väga hästi sobida …

Kuid mõlemaid naisi ootab ees üllatus. Ümbritsetuna õuna- ja iluaedadest ning merest, mängib Boscawen mõlemi naise elus ootamatut rolli. Kas kaks nii erinevat naist suudavad leida endas jõudu edasi minna, kui nende õnn nende elusid nii ootamatult muudab?
Romance, Drama

Conwalli taeva all on tüüpiline Conwalli elumuutev romantiline draama. Nagu ikka on siis peaosas kaks naist, kes erinevad üksteisest kui päev ja öö, kuid neil on ühine puutepunkt, mida nad veel alguses ei tea, kuid kui see selgub, siis tekitab see esialgu ainult probleeme. Aja möödudes jäävad vihapursked vähemaks, tasapisi lepitakse üksteisega ja kui on selgunud ka teised neid siduvad punktid võib neist isegi üks ühine õnnelik pere saada.

Aga vaatame ka siis natuke täpsemalt. Demi (Demelza) on noor arhitekt, kes on äsja oma ema matnud ja tulnud tagasi tööle, kus otsustatakse just, kes praktikantidest saab püsiva töökoha, ei osutu loomulikult tema valituks. Koju jõudes tabab ta oma poissõbra Matti vaatamas suurelt ekraanilt midagi, mille tegemist ta oli keelanud. Seega, võtab Demi oma kaks asja ja astub uksest taas välja. Tal pole kuhugi minna. Ema Londoni korter on omanikule tagasi läinud, sõbrannad on kõik puhkusel, seega helistab ta vanaisale ja istub Cornwalli väiksesse Falmouthi linnahesse viivasse rongi.

Lembeliilia
Victoria on parimates aastates abielunaine, kes on kogu oma abielu jooksul soovinud kõige rohkem kahte asja – last ja kunagi perele kuulunud Boscaweni maamõisa. Last tal saada ei õnnestunud, kuid tema abikaasa ostis talle lõpuks tagasi Boscaweni maja ja tasapisi ka enamuse seda ümbritsevatest maadest. Kuna nende abielu on alati olnud pigem kokkulepe kui armastuse liit, ning nende lastetus selgus juba väga ammu, siis on Victoria nautinud iga võimalust jagada oma voodit teiste meestega kui ta abikaasa. Ta on teinud seda diskreetselt, kuid järjekindlalt.

Kui Demi oma vanaisa juurde jõuab, avastab ta, et tema alatine teadmine, et ta isa on surnud, ei olegi tõsi. Ta isa elab ja mitte kaugel vanaisast. Kuid enne veel kui Demi oma isaga rääkidagi saab, saab ta isa autoõnnetuses surma. Testamendi ettelugemisel ei oska Victoria arvatagi, kes see väike hiirelik neiu olla võiks, kuni lugemisega jõutakse lõpuni ning heategevusest alles jäänud raha ning Boscaweni maja jagatakse tema ja selle hiirekese, Demi vahel.

Rippuba
Ja siit saabki alguse Victoria põlgus Demi, sohilapse, vastu, sest Boscawen on ju tema perekonna maja, miks ta peaks seda kellegiga jagama. Demi ei taha et keegi talle pähe istuks ja teda tema õigustest ilma jätaks, kuid samas ei taha ta ka olla seal kus teda ei taheta. Kuid Boscawenis elab ka aednik Sam, keda Victoria on püüdnud korduvalt võrgutada ja kes on Demile igati toeks lisaks Victoria ja Charlesi juristile Sebastianile.

Victoria ei taha kuuldagi, et keegi veel peale tema majas elaks, seega kolib Demi Sami juurde väravahimajja kui ta vanaisa hooldekodusse viiakse ja ta tema juures enam elada ei saa. Ja naised peavad otsustama, mida nad majaga teevad, kas leiavad võimaluse kahekesi maja omada ning maja raha teenima panna, või müüvad nad maja maha ja mitte kumbki neist ei saa seda. Victoria pole nõus kummagi variandiga ja ta vahutab endiselt kuna ta ei teadnud, et Charlesil oli armuke ning neil oli ühine laps, kuid samas unustab ta mugavalt ära kõik ta oma armukesed.

Ja nii siis ongi enamuse ajast sellest loost nende kahevahelist saagimist, kord siiapoole, kord sinnapoole, siis taas ootamatuid äraütlemisi, solvumisi ….

Lõpp on nii nagu ikka, selgub kõigi tähtsate tegelaste sugulus, kõrgel pjedestaalil olijad tuuakse tagasi maapeale tavasurelike hulka, selguvad imelike käikude taga olnud mõtted ning üksikud hinged leiavad üksteist.

See lugu on kirjutatud imelikus hakitud stiilis, mis iseenesest on hea, sest siit on välja jäänud kõik lõputuna tunduvad heietused, mis lisatakse põhiloole lihtsalt selleks, et lehekülgede arvu tõsta, kuid samas selline hakitud stiil hüppab teemaga siia sinna ja vahel ei saa aru, kas viimasest lõigust on möödas kuu või paar tundi. Samamoodi hakitud on ka lugejatele antav info – antakse natuke ja ülejäänud võite ise juurde mõelda. 
Leedripuu

Väga suur osa selles loos on ka lilledel, seega on hea Google käe pärast hoida, sest kes see ikka siis teaks milline näeb välja rippuba – ei ole lillhernes nagu mina algul arvasin vaid on hoopis Wisteria -  või siis lembeliilia või leedripuu - elderflower.

Selline lihtne suvine lugemine.

kolmapäev, 17. mai 2017

Trifiidide öö



Raamat: The Night of the Triffids (Triffids #2) by Simon Clark, tõlk Raivo Hool (2001, 2016) Hea Lugu, RR, A
Hinne: D
Triffidide päeva lõpus lahkub raamatu kangelane Bill Masen koos abikaasa ja nelja aastase pojaga Briti sääselt, et ühineda uue kogukonnaga Wrighti saarel. Triffiidide öö algab 25 aastat hiljem. David Madsen, nüüdseks juba täisjõus noormees, on lennukipiloot, ning nad otsivad endiselt võimalust trifiide hävitada, kuid trifiidid jätkavad endiselt oma üleilmselt marssi, et hävitada viimasedki jäljed inimkonnast. Davidi reisid viivad ta New Yorki, kus on elupaiga leidnud hoopis testsugune kogukond, mille liikmed tunduvad olevat immuunsed triffidide mürgile ning David kohtub seal ka oma isa vana vaenlasega.
Dystopia, Horror

Aastaid tagasi, kui ma lugesin Triffidide päeva olin ma sellest raamatust suures vaimustuses ja pärast seda olen ma seda raamatut lugenud veel mõningad korrad ja endiselt on see minu jaoks üks vägagi hea raamat. Seega kui ma avastasin, et on kirjutatud ka Triffidide öö, tahtsin ma seda ju loomulikult lugeda. Kui aga tuli välja, et raamatu autor tuleb ka selle aastasele HeadRead festivalile, tuli ju raamat kohe läbi lugeda. Kui avastasin Simon Clarki HeadReadi nimekirjast, siis oli see esimene kord, kus ma avastasin, et tema polegi Triffiidide päeva autor, et Triffidide öö on põhimõtteliselt Triffidide päeva fan-fiction, seega vähenesid minu ootused sellele raamatule ning suurenes hirm, et kas see raamat ikka suudab küündida esimese raamatu tasemele.

Nüüd kui raamat on loetud, võin öelda, et see raamat ei küündi esimese raamatu tasemele. Triffiidide öö on lihtsalt tüüpiline düstoopia – uued kinnised kogukonnad, uued reeglid, uued klassid, uuel tasemel julmus. Kui teile on raamatu alguses piisavalt palju kordi meelde tuletatud, et eelmine triffiidide rünnak oli kolmkümmend aastat tagasi, siis püütakse teid edaspidi segadusse ajada aegajalt rääkides asjadest mis toimusid kakskümmend viis aastat tagasi või siis kakskümmend aastat tagasi, kuid viited nendele sündmustele on ikka samad nagu olid alguses nendele kolmkümmend aastat tagasi toimunud sündmustele, seega peab väga tähelepanelikult jälgima, kas räägitakse tähtede ööst või ööst, kui David koos isa ja emaga Wighti saarele läksid.

Aga noh, nüüd siis kolmkümmend aastat peale tähtede ööd, kui enamus inimkonnast pimedaks jäid ja triffiidid inimkonda ründasid, ja kakskümmend viis aasta peale seda, kui Maseni pere Wight saarele kolis, toimub järgmine sündmus, mis taas kord Maseni pere ajalugu muudab. Nimelt 28. mail (samal päeval kui Simon Clark on HeadRedil esinemas :)) on järsku kogu maailm pime. Pime nagu oleks kõik inimesed pimedaks jäänud, kuid seekord ei eelnenud ju mingit valgusshowd. Peagi aga ilmneb, et mitte inimesed pole pimedaks jäänud vaid päikese on kinni katnud paks pilv ja valgus maale lihtsalt ei jõua. Kuid seda pimedust on loomulikult ära kasutanud triffiidi, kes ei vaja ju valgust nägemiseks.

David on eelmisel õhtul teinud hädamaandumise Wrighti saare teises otsas ja avastab seal siis laternaga ringi liikudes, et triffiidid on seni kaitstud saarele ikkagi kuidagi tunginud. Kui triffidide vastane salk on oma tööd tegema saadetud saadetakse David tegema seda, mida tema kõige paremini oskab, ta pannakse koos meteoroloogiga lennukisse ning saadetakse uurima, kui paks see pilv siis ikka on. Nad saavad teada kui paks on pilv, kuid ülevalt alla tulles läheb lennuk rikki ning David peab tegema hädamaandumise saarel, mis osutub ujuvaks rohumatiks, kus elavad triffiidid. Seega jääb ta koheselt ilma oma reisijast, kuid ta leiab saarelt peale triffidide veel ka ühe tüdruku, ühe metsiku tüdruku, kes tundub olevat triffidide suhtes immuunne.

Kui nad on päevi sellel rohumättal triivinud tont teab kus Briti saarte ümbruses või ookeanil, korjab neid üles üks Ameeriklaste uurimislaev, mis peaks neid tagasi Wrighti saarele viima, kuid nad viiakse hoopis kiirkorras New Yorki.

New York elab oma tavapärast elu nagu ikka, lihtsalt kogu elu on kogunenud Manhattanile ning teiselpool jõgede kallastel ootavad näljased Triffiidid ja saar on 102 tänava juures kõrge betoonaiaga poolitatud. Aga muidu on New York nagu New York ikka – restoranid, teatrid, klubid, kiired inimesed, kiired autod, tipptunnid ja kõrged majad. New Yorki valitseb kindral Fielding kes on ka ühe uurimislaeva liikmete isa ja just see uurimislaeva liige on see, kellega David on eriti soojades suhetes.

Kuigi raamatu Goodredsi tutvustuses, mille ma eespool ära tõin, väidetakse et New Yorgi elanikud on trifiidide vastu immuunsed, siis nii see siiski pole. Ameerikas tõesti on üks punt kohalikke, kes on immuunsed, kuid enamus on siiski trifiifimürgile eluohtlikult allergilised. Kuid Cristina, see metsik tüdruk ujuvalt rohumatilt on nüüd ju kindral Fieldingu võimuses ja see mees, kellel on maailmaga ja inimkonnaga väga suured plaanid, näeb Cristinas võimalust, mida peab igal võimalikul viisil ekspluateerima.

David ei jää New Yorki kauaks, peagi viiakse ta salaja metsikute seltsi, kes püüavad Fieldingu diktatuurile vastu hakata. Nendega koos olles, saab David palju uusi asju teada, nii triffidide kui ka teda ümbritsevate inimeste kohta.

Enne lõppu peab loomulikult olema verine madin ja lõpp peab olema õnnelik, kuid mitte lõplik.

KUI ma oleks lugenud seda raamatut kohe kui ta ilmus, ilma et ma oleks eelnevalt lugenud suures koguses kõiksuguseid muid düstoopiaid, siis ilmselt oleks ma sellest raamatust palju paremal arvamusel, kuid praegu on nii, et mind häirisid siin nii paljud asjad – esiteks see pidev möödunud aastate arvude korrutamine, teiseks visatakse iga natukese aja pärast üles mingi idee või teooria, mis jääb lahenduse või seletuseta, ning siis need arusaamatud viited asjadele, mida David ei tohiks kuidagi mäletada/teada või siis need imelikud asjad mida ellujäänud on teinud, mis minu arust ei peaks sugugi olema ellujäänute prioriteediks uues maailmas ja võib-olla on see tõlke probleem, kuid nii mõnigi asi ei tundunud loogiline (kui ikka näiteks ühel lehel on järjest juttu sellest, kuidas trifiidide kombitsaid ei saa läbi lõigata, kuid hetk hiljem võetakse välja nuga ning lõigatakse kergesti läbi kombitsate, siis tundub olevat midagi mäda).

Ma ei ütle et see oleks HALB raamat, kuid see on Fan-Fiction, mis purjetab eelnenud raamatu populaarsuse turjal ja ta on tüüpiline düstoopia (tõsi, ilma varateismelisteta, kes maailma päästavad), seega on ta loetav raamat, kuid ei midagi erilist.