2018

Artemiz's 2018 book montage

Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded Age to the Great Depression
The Pearl Sister
The Modern Woman's Guide to Finding a Knight
Mägismaa
Savage Bonds


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 16. mai 2018

Death of a King


Raamat: Death of a King (The Quests of the Kings Thrilogy #2) by Robert Evert (2018)
Hinne: A
Natalie, tema mentor söör Edris ning kannupoiss Reg peidavad end Eryn Mas linnas, kuni on täidetud veel kaks seiklust, et nende nimed võiks kirjutada ajalukku. Kuna kuritahtlik Brago on aga nõuks võtnud saada kõigi aegade suurimaks seiklejaks ükskõik milliseid vahendeid kasutades, peavad me kangelased oma tegevusi tegema varjatult, et keegi neid ei segaks. Natalie on võtnud omaks kodust kaugele kolinud poepidaja rolli ja munserdab endale abiks tänavapoisi Magnuse, kellest võiks saada suurepärane spioon, kes hoiaks me kangelasi probleemidest eemal kui nad otisvad järgmist aaret.

Kuid Magnus on üks ebakindel ettur. See verisuline spioon leiab pidevalt asju, mis ta tähelepanu mujale viivad – või mis veelgi hullem, tema kohmakus tõmbab talle soovimatut tähelepanu. Brago vari tundub piiluvat iga nurga taga …

Kui nende plaan väljamõeldud aardejahist läheb vett vedama tänu Brago mahhinatsioonidele, peab Natalie enda peale võtma kogu ettevõtte raskuse, et oma kaaslased võiduni viia.
Drama, Fiction, Mystery

See on siis järjekordne osa Robert Everti kavandatud suuremast saagast, mille esimesed kolm raamatut olid The Riddle in Stone trilooga osad – The Riddle in Stone, Betrayal in the Highlands ja Blood in Snow. Käesoleva triloogia esimene raamat oli Quest’s of Kings. Kui esimese triloogia peategelane oli kokutav ülekaaluline keskealine raamatukoguhoidja, kellest saab ebatõenäoline kangelane, kes on endiselt kokutav ja endiselt ülekaaluline ja endiselt keskealine ja pealegi jääb veel ühest silmast ilma, siis selle teise triloogia kangelanna on Natalie, neiu kes on vales kohas valel ajal ja seega saab ta endale vaenlase, kes püüab ta elu röövida igal võimalusel ja ka esialgu vastumeelse kaitsja, kellest lõpuks saab ta ainus perekond ja põhjus elus olla.

Kui esimeses raamatus otsiti taga aaret, siis selles osas keskendub põhitegevus tegelikult kassi ja hiire mängule, kus hiir püüab kassi üle kavaldada, võttes endale abiks nirgi. Eelmise loo lõpust on möödunud aastaid, Natalie on olnud nii mõnegi antikvariaadi pidaja erinevates kuningriigi linnades, aidates sedasi vaikselt söör Edrist ja Regi, pakkudes neile alati vaikset sadamat kuhu tagasi tulla. Kui nad on kuulnud midagi Bragost või on neid mõni muu oht ähvardanud, on pood kiirelt kokku pakitud ja lahkutud.

Pealinnas olles on neil uus plaan seoses viimase aarde otsinguga, kuid selleks on neil vaja abi kelleltki kõrvalseisjalt ja Natalie valib selleks kängus käega tänavapoisi Magnuse, kelle ta saadab „sõnumit“ viima ja raamatut „tagastama“ ja muid asju tegema, millega Magnus ka kuidagi läbi häda hakkama saab, kuid Magnus on üksi ja talle meeldib rääkida ning ta kardab pidevalt et teda lolliks tehakse, seega kuulab ta uste taga ja kuuleb seega asju, mida ta ei peaks kuulma ja pomiseb omaette ja oma vähestele tuttavatele asju, mida ta pigem enda teada peaks hoidma.

Natlie pakib taas poe ja lahkub, kuid Magnuse palkab endale toapoisiks uus söör ja kuna Magnus oli juba Natalie ja söör Erdise peale solvunud, on ta ka nõus oma uue leivaisa käske esialgu täitma, kuid siis ta taipab, et on end mässinud millegisse, mis võib talt elu röövida. Aga need asjad mida Magnust on tegema saadetud röövivad kellegi palju väärtuslikuma elu. Pikk mäng ja väga julmad tagajärjed, kuid õnneks on pika mängu juures see hea asi, et alati võivad vahele astuda ka etteaimamatud segajad, kes ei pruugi mängu tulemust päris muuta, kuid nad saavad sisse tuua aspekte, mis pole paharitele kõige meeldivamad.

Samm sammu haaval viiakse ka selle raamatu seltskond samas suunas kuhu Edmund koos oma seltskonnaga teel on, ning tähelepanelik lugeja leiab ka siit raamatust nii mõnedki vihjed Edmundi seiklustele.

Huvitav ja kaasakiskuv lugu, näis milleks see kõik kokku kasvab.

The Wolf


Raamat: The Wolf (Under the Northern Sky #1) by Leo Carew (2018) 
Hinne: C
Julmus ja surm on tulnud Põhjataeva alusele maale.
Anakimi rahvas on elanud eraldatud metsades ja mägedes musta jõe taga, põhjataeva all.
Nende iidsed kombed on sepistatud Unthanki hõbedasse ning uuristatud nende kodumaa halli kivisse, samas kui nende elusid mõõdetakse sajandite mitte aastatega.
Vastupidiselt Lõunapoolsed elavad hetkes, nende elujõud on palju otsekohesem ning üürikesem kui nende Anakimi naabrite oma.
Nende kahe väga erineva rassi vaheline rahu on vägagi õrn ja seegi puruneb kui Lõunapoolsete armee ujutab üle põhjapoolsed alad.
Seega äratatakse ellu nende kahe rahva igivana vihkamine ja hirm. Sõja keerises kerkivad esile kaks liidrit, kes viivad oma rahva võidule.
Vaid üks neist saab ellu jääda.
Drama, Fantasy, War
 
Kuidas siis seda lugu iseloomustada – kui te olete juhuslikult näinud sarja The Last Kingdom, mis on tehtud Bernard Cornwelli samanimelise raamatu põhjal, siis on The Wolf süžee teile üsnagi ära tuntav.

Lugu algab siis suure lahinguga Lõunapoolsete ja Anakimide vahel jõe kaldal. Mõlemilt poolt saadetakse välja esindajad – Anakimid saadavad kuninga, tema poja ja nende ihukaitsjad, ning Lõunapoolsed saadavad välja väepealiku, tema kapteni ja paar sõjameest. Kuumad sõnad, ähvardused, ärplused … selline tavaline pikkuse mõõtmine, siis pööratakse ümber ja minnakse oma vägede juurde tagasi.

Anakimid ründavad esimestena, sest neid eraldab ju vaid vesi ja need Lõunapoolsed on väikesed nõrgad ussikesed. Kuid neil ussikestel on mõistus ja hambad, teravad hambad, mis on peidetud vette ja seega on sellel rünnakul vägagi verised ja Anakinidele laostavad tagajärjed. Järgnenud võitluses hukkub ka kuningas ja kuningapoeg tormab võitlusesse oma isa surnukeha ära tooma, kuid ta ihukaitsjad püüavad teda kindlast surmas tagasi hoida, kuigi ta saab piisavalt haavata.

Ka Lõunapoolsed kaotavad oma väepealiku ühe bersekreri käe läbi, seega saabki alguse kahe noormehe lugu – Anakimide printsi Roperi ja Lõunapoolsete tõusikust kapteni Bellamuse lugu. Roper on alles kaheksateist, alles tulnud tagasi noorte koolitusest ja nüüd on temast äkki saanud uus kuningas keset poliitilist võimuvõitlust ja Lõunapoolsete rünnakuid ja Bellamus tahab tõestada oma kuningale ja kuningannale, et kuigi ta pole kõrgest soost on ta palju parem sõjapealik kui keegi teine, sest tema tunneb nende põhjapoolset vaenlast.

Järgnevad poliitilised liidud, salajased rünnakud nii omade kui ka vaenlase vastu, võidud ja kaotused ja täiskasvanuks saamine kiirkorras. See kõik on aeglase rütmiga lugejate üha sügavamale kiskumine, sest kui sa juba kord lugema hakkad, siis on üsna kahju end ühtäkki lõpust leida ja tegelikult pole lugu ju veel nagu alanudki, kuigi raamat on 465 lehekülge ja siin toimub väga palju.

Huvitav idee ja hea teostus, näis kuidas edasi läheb.

reede, 20. aprill 2018

Barbarite ootel

Raamat: Barbarite ootel by J.M. Coetzee tõlk Enn Soosaar (1980, 1989)
Juba aastakümneid on Kohtunik olnud Impeeriumi ustava alam, juhtides väikse piirilinna tegemisi ning ignoreerides ähvardavat sõda barbaritega. Kui linnakesse saabuvad ülekuulamise eksperdid, peab ta tahtmatult pealt vaatama Impeeriumi sõjavangide julma ning ebaõiglast kohtlemist. Ta saadab korda enneolematu mässulise teo, mis märgistab teda alatiseks kui riigivaenlast, kui ta halastab Impeeriumi ohvritele. Kohtunik pole lihtsalt mees, kes elab läbi oma südametunnistuse kriisi kauges üksildases kohas, ta kogeb seda mida kogeb igaüks, kes peab elama talumatus olukorraga riigis, kus ignoreeritakse õiglust ning sündsust.
Drama, Classic

Viimane raamat Maailmakirjanduse loengute sarjast.

Sellest raamatust rääkimist tahaks alustada sellega, et täpsustaks, et kes on barbar.
Sõnaraamatu järgi on barbar harimatu, kasvatamatu v. toores, jõhker, metsik inimene.

Lugu on ühe Impeeriumi piirilinna Kohtuniku elust aasta jooksul, kui Impeerium peab „sõda“ barbarite vastu, kes väidetavalt on rünnakule asunud, kuid keda pole keegi näinud ja neile omastatud rünnakud võivad väga vabalt ka igavlevate sõdurite kuriteod olla, kuid keegi ei julge ju oma „kaitsjat“ süüdistada. Impeeriumi sõduritele on kõik kohalikud barbarid, eriti kui nad on natuke paremini varustatud või kui nad sõdureid nähes end peita püüavad, siis on nad kindlasti süüdi.

Selle väikelinna Kohtunik, on oma elu nautinud selles väikses piirilinnas, kuid nüüd peab ta kas oma kõrvad kinni katma, kui pahaaimamatuid pärismaalasi „küsitletakse“ või linnast lahkuma. Ta kannatab vaikselt, kuni sõdurid lähevad vasturünnakule. Linnakesse on jäänud üks sõdurite vang, sest tüdruku silmad on rikutud ja tema jalad on lõhutud, seega on talle jäänud veel vaid enda keha müümine ja kerjamine. Kohtunik võtab ta enda juurde, hoolitseb ta ees ja enne kui sõdurid tagasi jõuavad, otsustab ta tüdruku omade juurde tagasi viia.

Kui ta pikalt ja piinarikkalt retkelt tagasi jõuab, saab temast vang ja piinamise ning alanduse ohver ja linnakeses pole kedagi, kes tema kasuks räägiks. Kuid aeg läheb üha edasi ja endiselt käib sõda „barbaritega“, kuni ühel hetkel pakib sõjavägi kokku veel selle vähesegi vara, mis on linna jäänud ja lahkub. Kohtunik kellest oli vahepeal saanud sant ja kerjus, võtab taas sujuvalt linnakese juhtimise üle, sest talv on tulemas ja veel linna jäänud elanikud peavad ju talve üle elama.

Et siis miks ma tõin siin alguses välja selle, et kes või mis on barbar? Aga ikka selle pärast, et kas ikka oodati barbareid, või olid barbarid need, kelle saatis Impeerium otsima „barbareid“? See oli julm ja otsekohene kirjeldus jõhkrustest milleks on võimelised inimesed, kui neile on antud „vabad käed“, peaasi, et nad leiaksid vaenlase ja saaksid võimalikult palju infot. 

Huvitav lugemine!