Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 22. veebruar 2017

Big Little Lies



Raamat:  Big Little Lies by Liane Moriarty (2014)
Hinne: A
Väikesed suured valed on kolme naise lugu, igaüks neist on oma eluga teelahkmel:

Madeline on võimukas naine. Ta on naljakas ja terava keelega, kirglik ning ta mäletab kõike ega andesta midagi. Tema endine abikaasa ning tolle uus joogainstruktorist naine on kolinud Madeline armastatud naabruskonda ning nende tütar on samas klassis kui ka Madeline noorim tütar (kuidas saab see võimalik olla?). Ning kõigele lisaks tundub et Madeline vanim tütar tundub eelistavat Madeline endist abikaasat oma emale (Kuidas. Saab. See. Võimalik. Olla?).

Celeste on täpselt selline ilus naine, kes peatab maailma oma iluga, kui kõik teda vaatama jäävad. Kuid ta tundub olevat aegajalt pabinas, ja kes ka poleks, kui tal on kasvatada kaks ohjeldamatut poissi? Nüüd kui poisid alustavad kooliga, tundub et Celeste ja tema abikaasa saavad olema lapsevanemate kuningas ja kuninganna. Kui kuninglikus tuleb tihti kõrge hinnaga ning Celeste kahtleb, kas ta on võimeline veelgi kõrgemat hinda maksma.

Linnakese uuselanik, üksikema Jane on nii noor, et teda peetakse ekslikult isegi oma poja lapsehoidjaks. Jane on oma vanuse kohta väga muserdatud ning ta hinge kriibivad kahtlused tema poja kohta. Kuid miks? Kuigi Madeline ja Celeste võtavad Jane kiiresti oma tiiva alla, ei aima neist keegi kuidas Jane ja tema väikse poisi saabumine neid kõiki mõjutada võib.

Väikesed suured valed on suurepärane lugu endistest abikaasadest, teistest naistest, emadest, tütardest, kooli skandaalidest ning nendest väiksetest ohtlikest valedest, mida me räägime endale iga päev lihtsalt selleks, et elus püsida.
Drama, Mystery, Contemporary
 
Ma võtsin selle raamatu lugeda, kuna HBO teeb selle raamatu järgi seriaali ja ma tahtsin teada seda lugu enne kui seriaal ekraanile jõuab ja nii ma siis lõpetasingi raamatu ja vaatasinkohe sinna otsa ka ära esimese osa :). Kuid siin tahan ma siiski rääkida raamatust, mitte seriaalist, isegi kui ma kasutan illustreerimiseks pilte seriaalist.

Tegu on siis kriminaalse draamaga, mis räägib peresuhetest, koduvägivallast, koolikiusamisest (nii laste kui ka lastevanemate tasandil), saladustest, hirmudest, sõpradest ning armastusest.

Lugu algab õhtul, kui koolis toimus lastevanemate mälumäng ning õhtu lõppeb kellegi surmaga. Et juhtunu tagamaadest paremat pilti saada, läheb lugu kuus kuud tagasi, kui toimus esimese klassi laste esimene kohtumine.

Pirriwee rannalinn on väike ja vaikne surfarite ning edukate inimeste kodu, Sidney äärelinn. Neil on väike kool, kus vanemad teavad kõik kõiki ja elavad üksteise elu. Paljud neist teavad üksteist juba lasteaiast ja nii mõnelgi on juba ka vanemad lapsed samas klassis koos. Selles kogukonnas usuvad paljud vanemad, et nende lapsed on väga andekad, mõned kohe eriti andekad. Mõned lapsed loevad juba varasest lapsepõlvest saati ning mõned ei suuda hetkegi paigal püsida ning tõsised olla.

Madeline on klassikaline kanaema, tal on kolm last, vanim on ta endise abikaasaga ja kaks väiksemat ta uue abikaasaga. Madeline töötab poole kohaga, kuid enamuse tema ajast vajavad ta lapsed, seega kui ka ta noorim kooli läheb ja ta vanim otsustab minna isa ja ta uue abikaasa juurde elama tunneb ta end tühjana, ebavajalikuna.

Celeste on olnud Madeline sõbranna juba sellest ajast saati, kui nende lapsed koos lasteaias olid. Celeste on klassikaline kaunitar, ta abikaasa on samuti ilus isend ning lisaks veel ka rikas ning neil on suurepärane kodu ning kaksikud pojad ning Berry on enamuse ajast ärireisidel ning ta teeb nii oma naisele kui ka naise sõbrannale suurepäraseid kalleid kingitusi. Klassikaline õnnelik perekond, keda kõik kadetsevad.

On Madeline neljakümnes sünnipäev ja Cloe esimene koolipäev. Teel kooli vihastab Madeline ees sõitvas autos olevate teismeliste peale, kuna juhil on käes telefon ja ta ei vaata kuhu ta sõidab, seega kui nad jäävad foori taha seisma tuleb Madeline autost välja ning läheb tüdrukutega pahandama. Teel tagasi oma autosse nikastab ta oma jala välja.

Madeline auto taga sõitis Jane, kes on ka teel kooli koos oma poja Ziggiga, ning kuigi ta alguses tahtis Madelinest mööda sõita, jääb ta siiski Ziggi küsimuse peale seisma, ning aitab Madeline ning Cloe kooli. Madeline ja Jane lähevad pärast laste kooli saatmist kohvikusse ning peagi ühineb nendega ka Celeste. Üheskoos veedavad nad meeldiva pärastlõuna, kus Madeline ja Celeste viivad Jane kursi kohaliku eluga ning tähtsamate lastevanematega.

Kui nad lähevad lastele kooli järele, selgub, et keegi poistest on üht väikest tüdrukut kägistanud ning kui tüdrukult (kes juhtub olema ühe vägagi hääleka ning tähtsa ärinaise tütar Amabelle) küsitakse, et ta näitaks, kes seda tegi, osutab Amabelle Ziggile.

Ziggi kinnitab, et see polnud tema ja Jane ka usub teda, kuid samas sügaval sisimas on tal kuri kahtlus, et äkki võib Ziggi ikkagi süüdi olla, kui arvestada tema isa käitumist. Kuna Madeline ja Celeste seisavad Jane selja taga ning usuvad teda, siis saab sellest alguse algkooli emade vaheline lõhe.

Kuud lähevad, lapsed käivad koolis, Madeline, Jane ja Celeste elavad oma elusid, varjavad oma saladusi, või räägivad oma saladusi, koolikiusamise lugu korraks vaibub, kuid siis tõuseb taas päevakorda ja lugu hakkab üha absurdsemaid mõõtmeid võtma. Ka Jane, Madeline ja Celeste eludes on üha enam muutusi.

See on vägagi kaasahaarav kriminaallugu, mis on samas ka suurepärane sõprade lugu, laste ja lapsevanemate omavaheliste suhete lugu, ning ka lugu kärgperedest. Sellest loost ei puudu saladused, pahatahtlikus, vägivald, tõusiklus ning pimedus kui on tegu laste ja lastevanematega. Kuigi üsna varakult võib nii mõnegi saladuse ära aimata, siis seda, kes sellel saatuslikul mälumängu õhtul sureb, saab ikkagi teada alles lõpus, sest ohver võib olla üks kõik kes neist.

See lugu on segu  jutustusest ning tunnistajate ütlustest. Selline ülesehitus on väga hea vee segamiseks, sest igal tunnistajal on oma nägemus ning omad veendumused ning nende ütlused annavad lugejale vaid natukene infot, ning iga infokild võib pildi taas segamini keerata.

Väga hea ja kaasakiskuv lugu.

teisipäev, 21. veebruar 2017

The Forgotten Tale


Raamat: The Forgotten Tale (The Accidental Turn #2) by J.M. Frey (2016) 
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25024494-the-forgotten-tale 
Forsyth Turnist on lõpuks ometi kangelane saanud – seda siiski vastu tahtmist. Kuid nüüd kui Lucy Piper on temaga abielus ning nende perekond kasvab Pipi maailmas, on Forsythi seiklused ta selja taha jäänud. Kuid siiski pole kõik nii nagu peab. Armastatud raamatud on hakanud kaduma hirmuäratava kiirusega, ning seda mitte vaid lugejate, nagu Pip, mälust vaid ka raamaturiiulitelt. Nagu neid poleks kunagi olemas olnudki. Suisa maagiliselt.

Forsyth kardab, et see on tema süü - et Pipi lapsepõlve lemmikraamatud kaovad, kuna üks raamatu kangelastest on oma raamaut lehtedelt kadunud. Kuid kui Pip ja Forsyth tõmmatakse tagasi Kintyre Turni Seiklustesse vastu nende tahtmist, saavad nad aru, et miski palju ohtlikumat on toimumas. Seega asub Forsyth teele teisele poole Haini, et teada saada kuidas ja miks lood kaovad … enne kui ka nende oma maailm igaveseks kaob.

Selles loos tõstatatakse küsimus, mida tähendab endast jälg maha jätta ning mida me oleme võlgu nendele, kes meile järgnevad. 
Fantasy

 Kui selle sarja esimene raamat oli nagu nagu Lev Grossmani Võlurite jätkulugu, kus Pip tõmmatakse ühe raamatu maailma, kus ta asub Narnia lugude väärilisele rännakule kasutades oma põhjalikke teadmisi Kintyre Turni Seiklustest, siis selle sarja teine raamat on nagu telesarja Oli kord … jätkulugu, sest siin raamatus möllab keegi pahalane, kes hävitab kõiki muinasjuttude maagilisi elemente, lootes sellega vabastada talle keegi väga tähtis.

Lugu ei alga aga siiski raamatumaailmas, vaid Kanadas, Victoria ülikooli linnakus, kus Forsyth ja Pip elavad koos oma tütre Alisega. On Talvine pööripäev ja nagu raamatuski korraldab Forsyth oma uutele sugulastele, töökaaslastele ja tuttavatele suure peo. Ta tunneb puudust oma maailma mugavustest – teenrid, kokad, toiduained, soe kliima – kuid ta armastab Pipi ja oma tütart ning ta ei tahaks neist mingi hinna eest loobuda. Elgar Reedi püüab ta oma perest kaugele hoida, sest ta ei taha et Reed temalt lõpmatuseni infot pumpaks ja uut raamatut kirjutama hakkaks või mis veel hullem, nende tütre ka raamatusse sisse kirjutaks.

Igal õhtul loeb Forsyht Alisele Pipi lapsepõlve lemmik raamatuid ette ja päeval teeb ta kodus tööd, häkkides Kanada valitsuse jaoks - jätkab oma Varjukäe tööd ka siin maailmas. Kuid ühel õhtul ei leia ta riiulist Võlur Ozi raamatut. Alis nõuab isalt ’Toto aamatut’ kuid üllataval kombel ei mäleta Pip seda raamatut, isegi kui ta on kunagi käinud karnevalil roheliseks võõbatuna ja ta on ümisenud filmi laule Alisele unelaulu asemel. Keegi ei mäleta seda raamatut ka raamatupoes ja raamatukogus ning ka Google otsing tuleb tagasi tühjana. (Võlur Oz on üks maailma kõige enam mainitud raamat/film teistes raamatutes, filmides ja telesarjades, seega kujutage ette kuidas väga paljud asjad, mis on sellega seotud, lihtsalt üks hetk kaovad.)

Siis kaob Kääbik ja Narnia, Tuhkatriinu …

Haine maailmas möllab üks lahtipääsenud soovitäitja vaim Solinde, kes loodab vabaks lasta oma poja, kui ta on hävitanud kõik maagilised esemed, mis hoiavad taevas tähtkujusid ja ühtlasi hoiavad vangis ka eksinud hingi. Kõigepealt põletab ta maha kingsepa töökoja koos kingsepaga, siis otsib ta jõemudast üles sõrmuse ning hävitab selle, seejärel põletab ta maha antiikmööbli kaupluse ning varastab päkapikkudelt peegli ….

Kui siis Solinde teeb diili Wyndomiga (Kintyre pojaga) läheb asi päris hulluks, sest Solinde tõmbab Forsythe koos Pipi ja Alisega tagasi Haine maailma.

Kuigi Wyndom on vaikne nagu sukk, Bevel Dom ja Kyntyre Turn on oma uue rahuliku eluga rahul ja Rubin Pointe otsib endale uut järglast, ei jää neil muud üle, kui saata Forsythet koos tema perega rännakul, kus nad loodavad Salajasest raamatukogust leida vastuseid, miks tähed ja lood kaovad. Retkele võtavad nad ka kaasa suure Raamatukogu lõvi Cappledery ning teel olles kohtuvad nad uuesti ka draakoni Bradriga ning tema kaalase Caldaciga. Lisaks saavad nad teel kokku ka Punaste mütsidega, kellelt Solinde on just röövinud peegli ja seega on nood kohe eriti verised ja meie kangelased päästavad ühe hädas oleva neitsi, et siis teisipidi teda kohe jälle kaotada.

Pip on püüdnud küll kogu seda lugu jälgida sama skeemi järgi, nagu kõik Elgar Reedi raamatud on üles ehitatud, kuid kuna ta on loo alguseks pidanud seda, kui nad Haines maandusid, siis on ta oma arvestusega mööda pannud. Isegi kui ta on ajaliini paika pannud ja ka teada saanud, kes selle kõige taga on, ei saa nad ikkagi aru, miks see kõik toimub.

Tegelikult on põhjus ju päris loogiline ja ka lõpp on täiesti oodatav, sest üks muinasjutuline seikluslugu ju lihtsalt ei saakski teistmoodi lõppeda.

Kuid taas kord tuleb öelda, et tegu on ühe päris korraliku fännide märja unenäoga, kuidas nad saaksid minna oma lemmikraamatu maalima pärast seda kui raamatu lood on lõppenud, kogeda täiesti uusi ja erilisi seiklusi ning lahendada uusi üllatavaid mõistatusi. Kuid samas vahel oli seda reaalse maailma kommete ja traditsioonide vastandamist fantaasia maailmaga kommete ja traditsioonidega liiga palju, kui Pip ja Forsyth heidavad Reedile ette tema kangelase kummardust ning naistegelaste tähtsusetust või siis nende väga ahistatud vormi surumist, et naine saab olla vaid ema, abikaasa, kokk. Kogu see retk on täpselt sama põnev kui on ka Oli kord … seriaal, kuid samas oli mõni asi ikka liiga lihtne või liiga etteaimatav.

kolmapäev, 15. veebruar 2017

The Untold Tale



Raamat:  The Untold Tale (The Accidental Turn #1) by J.M. Frey (2015)
Hinne: C
Forsyth Turn pole mingi kangelane. Tema valduses on Turn Hall ja Lysse Chipping. Ta on kuninga spioon. Kuid kangelane? See on ta vanema venna jagu ning Kintyre Tyrn on kohe kindlasti legendaarne. Kuid, kui kuningriigi ohtlikuima kriminaali valdusesse tehtud reid lõppeb üllatavalt otsekohese suuvärgiga neidise päästmisega, kellel on imelik nimi ja imelikud kombed, leiab Fordyth, et tema rahulik ja tagasihoidlik elu on peapeale pööratud.

Vastu tahtmist tiritakse ta rännakule, mida ta tahtagi ei osanud, ning ta peab silmitsi seisma paharitega, kellest isegi ta vend kunagi jagu pole saanud. Kõige selle juures peab Forsyth üle saama ka oma alatisest enesehäbist ning teistest deemonitest, mis kaasnevad sellega kui sa oled alati kellegi parema varjus. Ning mis kõige tähtsam, kui ta on lõpuks aru saanud, kust Lucy tulnud on ja miks ta seal on, peab ta ka sügavalt järgi mõtlema oma koha üle selles maailmas ning tema elu mõtte üle.

Selles kavalasit kokkupandud Rääkimata Loos antakse tegevusvabadus ootamatutele kangelasstele, kes on tavaliselt vaiksed, teisejärgulised, tähelepandamatud. See lugu esitab lugejatele küsimuse, mida tegelikult tähendab olla väljamõeldud maailma fännid, ülistab kirjasõna, heidab väljakutse võrdlustele ning näitab meile, mis juhtub siis kui keegi otsustab enda eest seisma hakata ning keeldub olemast omaenda elus teisejärguline tegelane.
Fantasy

Aegajalt see lihtsalt juhtub nii, et alustades uue raamatuga avastad mingi hetk, et miski eelmisest raamatust on siia raamatusse kaasa tulnud (raamatu toimumise koht, peategelase lemmiktegevus, mõne tegelase nimi…) Kuid sellist asja nagu nüüd juhtus, pole varem olnud. Quest of the Kings oli ju raamat seiklustest ja reliikviate otsimisest ning lõpped ta täpselt nii, et võiks edasi minna sama autori esimese raamatuga, kus peategelane on tavaline raamatukoi, kes kokutab, kuid kui on vaja saab temast kangelane, kes leiab reliikvia ja hävitab kuningriiki ähvardava vaenlase. No vot. Rääkimata lugu on ka raamatukoist, kes kokutab ja kui tekib vajadus, siis saab temast kangelane, kes leiab reliikviaid. Uskumatu kokkusattumus :) Kuid rääkigem siis loost täpsemalt, mis mulle meeldis ja mis mitte. 

Põhimõtteliselt on see iga fänni suurim unistus ja suurim õudusunenägu, sattuda oma lemmikraamatu maailma, kuid mitte raamatu kangelase juurde vaid raamatu pahari kätte, kes teda piinama hakkab. Kuid just see Lucy Piperiga juhtuski.

Lucy Piper – sõpradele Pip – on olnud lapsest saati sarja The Tales of Kintyre Turn suurim fänn, ta kirjutas ülikoolis isegi uurimustöö selle kohta, seega teab Pip sellest sarjast kõike, võib-olla isegi paremini kui selle autor, Elgar Reed. Kui ta aga selle raamatu maailma tõmmatakse on ta sealsete paharite Viceroy ja Bootknife vastu võimetu.

Forsyth Turn on pere noorem poeg, ta vend on kangene, kelle seiklustest tema reisikaaslane on palju lugusid kirjutanud ja nad on üle kogu nende maa rännanud võideldes draakonite, trollide, merineitside ja kõiksuguste muude maagiliste olenditega, samas kui Forsyth jäi pärast venna lahkumist kodust nende isa meelevalda ja pärast isa surma võttis üle maavalitseja rolli ning ta sai ka kuninga salaspiooni Salakäe austava ülesande enda kanda, kui eelmine spioon suri. Forsyth kokutab ja on tagasihoidlik ning surmkindel (nagu teismeline tüdruk) et ta on paks ja inetu ja liiga pikk ja ta juuksed on liiga õhukesed ja punased ja ta on vana (ta on kõigest 27) sest ta vend on talle alati öelnud, et ta on käpard ja paks hernehirmutis. Seda pidevat enese haletsust võib küll pigem mõnelt teismeliselt tüdrukult oodata aga mitte täiskasvanud mehelt. Aga see selleks.

Kui Pip on Viceroy juurest päästetud ja Turn Halli toodud, asub Forsyth teda ravima koos oma suure teenijaskonnaga. Loomulikult ei saa ta teisiti kui koheselt hakata temast unistama kui kire objektist, kuigi Pipi selg on Bootknife poolt üsnagi korralikult ribadeks lõigutud, kui Bootknife sinna igasuguseid keerulisi kujundeid lõikas. Kuid Forsyth on ju siiani olnud häbelik poisike, kes pole naisterahva ligi saanud ja nüüd on üks poolpaljana ta ema voodis, kuna Pipi selga ei saa haavade tõttu katta ja üsna tihti peab Forsyth ise haavapalsamit ta seljale määrima. Ühesõnaga armub ta koheselt ülepeakaela.

Esialgu plaanib Forsyth Pipi ta koju tagasi saata venna abiga, kuid kui Pip Kintyre välja on vihastanud ei jää Forsythil muud üle, kui Pip ise koju aidata. Selleks ajaks on nad ka juba aru saanud, et Pip pole pärit sellest maailmas, ta on hoopis see müütiline olend, keda nad nimetavad Lugejaks, keda keegi ei uskunud päriselt olemas olevat, ning see Lugeja on ka kohtunud Kirjanikuga, kes meie mõistes on nende jumal. Pip kasutab oma Lugeja teadmisi ja Forsyth oma Salakäe teadmisi ning üheskoos panevad nad kokku korraliku exeli ja plaani, millised reliikviad nad peavad koguma ja kust, et saata Pip tagasi tema maailma.

Tundub ju lihtne, mine punktist A punkti B, küsi sellelt vaimult seda ja vasta selle eluka küsimustele või tee see teene mõnele rüütlile või küsi talt oma soovi kolm korda ja lõpuks selgub mida tuleb nende kogutud asjadega teha, et avada portaal või uks või mis iganes, et kahe maailma vahel liikuda saaks. Kuid nii lihtne see siiski pole, sest loomulikult on ju sellistes lugudes oma paharid ja ootamatud üllatused ja ettenägematud keerdkäigud ning kui mängu tuleb veel ka armumine ning seks, siis ….

Noh ühesõnaga, selle mingilmääral tüütult ennast haletseva Forsyth Turni lugu on tegelikult päris andekalt kirja pandud. Võib-olla just see ongi hea, et jutustaja rollis pole mitte see fännitar, kes Pip ja J.M. Frey on vaid seiklusromaanide teisejärguline tegelane, kes ei tea, et tegelikult on ta kirjaniku jaoks vaid üks ääremärkus, kes on loodud vaid selleks, et kangelast veelgi paremas valguses näidata, ja seesama kangelane on väljaspool raamatulehti totaalne harimatu jõhkard, kes näeb kõiki naisi kui päästmist vajavaid neidiseid, kuid tegelikult on ta sügavalt armunud oma kannupoisist reisikaaslasesse, Bevel Domi.

Imelik, kuid huvitav lugemine.