Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 27. märts 2017

Carrie Pilby



Raamat:  Carrie Pilby by Caren Lissner (2003)
Hinne: A
Teismeline geenius (ja erak) Carrie Bilbi nimekiri asjadest mida ta peab tegema:

  1. Pane kirja 10 asja mis sulle meeldivad (ja tee neid asju!)
  2. Ühine mõne klubiga (ja räägi inimestega!)
  3. Mine kohtingule (kellegiga, kes sulle tegelt ka meeldib!)
  4. Ütle kellegile, et sa hoolid neist (sinu terapeut ei loe!)
  5. Tähista uut aastat (koos teiste inimestega!)

Tõsiselt? Carrie jääks pigem voodisse kui tegeleks nende amoraalsete, vaid-sekist-mõtlevate silmakirjateenritega, kes tunduvad olevat ta kodulinna, New Yorgi, vallutanud. Ta on väsinud püüdmast olla nagu kõik teised. Ta ei ole nagu kõik teised! Kuid kui ta terapeut annab talle viie punktilise plaani, et muuta tema heidiku staatust, vaatab Carrie tõsiselt oma senisele elule otsa – ning nõustub proovima. Ühtäkki ei tundugi maailm nii kogutav. Kuid kas imelaps Carrie on nõus nii lihtsat oma elu muutma, selleks et teistega sobida?
YA, Humor
 
Ma tahtsin selle raamatu enne läbi lugeda kui ma neljapäeval kinno lähen, sest nagu ikka, on raamatus rohkem, kui filmi suudetakse panna. Kui palju raamatut on muudetud, saab siis rääkida pärast filmi vaatamist, kuid esmalt räägime ikka raamatust.

Carrie Pilby – my kind of girl!. Tõsi, ma pole geenius, ma pole imelaps, mu IQ on piisavalt kõrge, et Mensa tegi ettepaneku nende klubi liikmeks saada, ning ma ei näe elu nii must valgena kui Carrie, kuid paljud tema uskumused, arvamused, tähelepanekud, tõed, on mulle väga tuttavad.

Carrie on üheksateist, ta elab üksi New Yorgis. Ta oli viisteist kui ta ülikooli läks. Ta ei sulandunud teiste tudengitega, sest teda ei huvitanud silmituks joomine, narkootikumid ning pidev panu. Kuid tal oli väike romaan ühe oma professoriga. Carrie näeb ümbritsevat maailma kui kampa silmakirjatsejaid, kes mõtlevad vaid seksist ja petmisest, kas siis tööandja petmisest või oma elukaaslase petmisest. Lisaks on tema jaoks enamus inimkonda rumalad, pinnapealsed ning suurustajad, kes tegelikult ei tea mitte millestki mitte midagi. Ta ei usalda mitte kedagi ja kui talt midagi küsitakse, siis ta pigem räägib neile kas julma tõde või jutustab usutava loo, seega ei meeldi ta enamasti inimestele, sest kes siis ikka vastaks küsimusele ’Mida sa loed?’ kümne minutilise seletusega, mis ta ei taha vastata sellele küsimusele.

Carrie isa on ta saatnud terapeudi juurde, et Carrie räägiks oma probleemidest, et ta saaks abi teiste inimestega suhtlemiseks. Ta ei saa aru, miks ta peaks minema võõrale inimesele rääkima millestki mida tal pole, tal pole probleeme, tema on oma eluga rahul, kuid ta isa on maksnud, seega saagem siis ka täie raha eest teraapiat. Tema terapeut annab talle koduse ülesande, panna kirja kümme asja mida ta armastab. Carrie leiab kaheksa asja, mida ta armastab. Järgmiseks peab ta tegema neid kaheksat asja. Lisaks peab ta ka ühinema mingi klubi või organisatsiooniga, minema kohtingule, ütlema kellegile, et ta hoolib neist ning minema uusaasta peole.

Carrie ei taha neid asju teha, kuid ta peab, seega hakkab ta otsima võimalusi ülesandeid täita, kuid samas ise mitte muutuda.

Lõpptulemus on üllatav Carriele ning ka tema terapeudile. Kas ta täidab kõik ülesanded ja kuidas ta seda teeb, tuleb teil kas ise lugeda või minna kinno ja loota, et film on raamatu vääriline. :)

Hea lugemine, tõsiselt hea lugemine!

reede, 24. märts 2017

Silence Fallen

Raamat:  Silence Fallen (Mercy Thompson #10) by Patricia Briggs (2017)
Hinne: B
Mercyt rünnatakse ning ta röövitake ta oma territooriumil, ning ühtäkki leiab ta end ühe mõjuvõimsaima vampiiri küüsis, kes on Mercy röövinud selleks, et kasutada teda relvana Adama, alfa libahundi ja Tri-City vampiiride juhi vastu. Muundudes koiottiks, suudab Mercy põgeneda, kuid leiab end ühtäkki rahatuna ja riieteta, üksi Euroopa südames …

Mercy ei saa võtta ühendust ei Adama ega nende karjaga, seega tuleb tal leida uued liitlased, et võidelda vaenlastega, ning samas peab ta ka aru saama, kumb on kumb. Iidsed võimud tõstavad pead ning Mercy peab väga ettevaatlikult tegusema, et mitte alustada sõda vampiiride ning libahuntide ja lihahuntide ja libahuntide vahel. Ning Praha vanalinna südames ärkavad elule vanad vaimud…
Romance, Paranormal,

Huvitav kas see on kokkusattumus või lihtsalt on selline aeg, aga nagu Anita, läheb ka Mercy, tõsi küll mitte vabatahtlikult, Euroopasse, võiks suisa öelda, et väikesele Euroopa tuurile. Kui ta oma kodupoe eest röövitakse, viiakse ta esmalt Milanosse, kust ta põgeneb, vupsab reisibussi pakihoidlasse ja järgmise bussi pakihoidlasse ning lõpetab oma reisi Prahas.

Samal ajal võtab paanikas Adamiga ühendust Marsilla, kellele Iacobo, Milano vampiiride (või siis kogu Euroopa vampiiride) juht on saatnud tagasihoidliku kirja, et üks nende seast on tema käes. Täpselt ei tea keegi, miks on Iacobo Mercy röövinud, sest tema viisakad kirjad paluvad vaid Adami ja Marsilla koos väikse saatjaskonnaga endale külla, et ta saaks Mercy neile tagasi anda. Iidsed juhid on võimelised välja nuputama vägagi segaseid poliitilisi intriige ja just sellise poliitilise intriigi hammasrataste vahele Mercy sattunud ongi. Nende eelmise raamatu tegevused ja paranormaalsete olendite turvalise tsooni välja kuulutamine Tri-City piirkonnas pole tähelepanuta jäänud, seega võib selle võimunäitamise taga olla päris mitu põhjust – Iacobo tahab Marsillat ja Stefanit tagasi, ta tahab Adama libahuntide karja endale, sest ta on libahundi verest sõltuvuses, ta soovib Läänemaailma Marroki kasutütre röövimisega saada üht trumpi mõjuvõimsaima libahundi vastu, Iacobo on lihtsalt hull ja tal on igav – põhjuseid on mitmeid, kuid Adama prioriteet number üks on Mercy elusalt tagasi saada.

Ja nii need kaks lugu paralleelselt, vahel väikse ajanihkega siis lähevadki. Mercy otsib üles Praha libahuntide karja ja palub neilt varjupaika, Adam saab teada, et Mercy on Iacobo küüsist põgenenud, kuid nad lähevad endiselt edasi Milanosse, et saada teada, millest see kõik alguse sai. Mercy kohtub Prahas lisaks huntidele ka iidseid vaime ja vampiire ja nagu koiotile ikka omane, tekitab segadust ilma seda ise soovimata. Adam ja tema saatjad aitavad tahtmatult Iacobol vabaneda ebasoovitavatest liikmetest.

Kui nad kõik lõpuks Prahas kokku saavad, on Mercy ja Adam aidanud taas jalule seada võimu tasakaalu, ilma et nad oleks selle pärast Euroopasse sõitnud ning seda eelnevalt plaaninud. Vana Koiotte mängib väga laia ja keerulist mängu, ning lõpuks ei tea keegi, kas nad on lihtsalt etturid, või on nende plaanid ikka nende endi omad.

Klassikaline Mercy Thompsoni lugu. Põnevus, uued tegelased, uued julmad tegelased, Mercy satub pahaaimamatult probleemidesse mille lahendamisega lahendab ta veelgi suuremad probleemid ja Adam on alati ta käeulatuses, et teda aidata, isegi kui nende vahel on terve ookean või üle 800 km maismaad mööda. Lisaks sellele, et nii Anita kui ka Mercy tulevad Euroopasse, on nendel kahel lool teisigi sarnaseid hetki mida ma võib-olla polekski tähele pannud, kui ma poleks neid kahte raamatut järjest lugenud aga vaatamata sellele olid mõlemad lood väga head.

teisipäev, 21. märts 2017

Crimson Death



Raamat: Crimson Death (Anita Blake, Vampire Hunter #25) by Laurell K.Hamilton (2016)
Hinne: A
Anita Blake’ kahekümne viiendas loos saab see vampiirikütt ning surnumanaja aru, et kurjus on vaatajate silmades …

Anita pole oma vampiirist alamat, Damiani, kunagi sellises seisus näinud. Tõusev päike ei paku talle kosutavat surma, mida mees nii hädasti vajab. Selle asemel näeb ta iga päev kohutavaid õudusunenägusid, mis lõppevad sellega et ta ärkab kaetuna verise higiga.

Ning nüüd, kui Damian on kõige haavatavam, on Anital teda kõige rohkem vaja. See vampiir, kes Daminani lõi, kes on teda sajandeid piinanud, võib olla oma kontrolli kaotamas, lubades metsikutel vampiiridel amoki joosta ning rikkuda ühte nende kõige rangemat reeglit.

Mõned võiksid öelda, et armastus on motivaator, kuid ka vihkamine ajab asja ära. Kui Anita liidab oma jõud oma sõbra Edwardiga, et tapatalguid lõpetada, on Damian nende poolel, isegi kui see tähendab tema jaoks tagasi minemist maale, kust tema õudusunenäod alguse said … kohta, mis ei oota sugugi avasüli ei vampiire, ei palgamõrtsukaid ega ka surnumanajaid.
Romance, Paranormal, Criminal Mystery

Kahekümne viies raamat juba ja ikka endiselt äärmiselt huvitav!! Seekordses raamatus on probleemiks Damiani looja. Damian, kes enam ei maga Anita voodis, sellest ajast peale, kui ta endale armastuse leidis (või nii ta arvas) ja nad otsustasid monogaamseks jääda, kuid nüüd on tal probleem. Ta magab päeval. Iseeneset poleks see ju probleem, sest Damian on päevakõndija ja tal pole mingit probleemi ka päikese käes olla, kuid tema praegused päevauned on rohkem nagu luupainajad ning ta ärkab verisest higist läbiimbunud linade vahel.

Kui Anita ja Nathaniel oma kolmiku kolmandata aidata püüavad, siis lõpetavad nad tahtmatult ka Damiani senise suhte, sest ka tema saab aru, et tema „armastatu“ oli tegelikult lihtsalt tema külge klammerdunud, mitte ei armasta teda. Kuid kui nad kolmekesi siis ardeuri toidavad, selgub et Anita väe kasvamisega on ka tema kolmiku liikmete vägi kasvanud, ning seekord ei mänginud vampiiritrikkidega mitte Anita või Damian, vaid Nathaniel.

Aga neil ei lasta kaua arutada, mis võib selle kõige taga olla, sest Iirimaalt Dublinist helistab Edward. Nimelt on Dublinis leitud vampiiride ohvreid, kuigi Iirimaa olla kõigi teada ainus koht, kus vampiire ei ole. Aga Damian on ju Iirimaalt, seega keegi seal ikka on. See-Kes-Damiani-Lõi on väga vana ja väga kaval vampiir ja ta on siiani suutnud nende olemasolu Iirimaal salajas hoida, kuid nüüd ühtäkki on olukord muutunud.

Esialgu ei taha Iirlased Anitat (surnumanajat) riiki lasta, kui aga iga ööga ohvreid juurde tuleb ja jääb ka selline mulje, et vampiirideks on tehtud lapsi, suudab Edward Iirimaa võime veenda, et Anita koos oma saatjaskonnaga sinna tuleks.

Enne veel kui Anita lennukile läheb, kerkivad taas kord üles veel endiselt lahendamata teemad – kes on see tiiger, kes osaleb nende grupiabielus, kuidas hoida häid suhteid Arlekiinidega ning mida teha Asheriga. Teel lennukile räägitakse, võideldakse selgeks nii mõnigi teema, ning selleks ajaks kui nad lennukis on, on Anita ainukeseks mureks hirm lendamise ees ning Nathanieli soov isaks saada.

Kuid Iirimaa võtab neid vastu tormakalt. Koheselt viiakse neid kuriteopaigale, Anita tutvub kohaliku hästi hoitud saladusega, üks Anita saatjatest tõestab, et rahumeelsete Iirlaste vangla ei suuda kinni hoida paranormaalseid elukaid ning muud kohalikud püüavad neile kas kaikaid kodaratesse loopida või siis salaja aidata, pannes sellega oma elu ohtu.

Nagu ikka, suudab Anita uurimise käigus ära unustada söömise ning ardeuri eest hoolitsemise. Kogu tema saatjaskond püüab rahumeelsetele Iirlastele tutvustada asju, mida nad paranormaalsete olendite kohta ei tea, kuidas Iirimaa oma maagia võib mõjutada tavalisi paranormaalseid asju, ning seda et ainus hea vampiir on surnud vampiir (kui ta just pole kellegi kihlatu või armastatu  :)). Ning selle seletamise ja uurimise käigus, olles väsinud ja näljane, teeb Anita vea, mis läheb talle kalliks maksma.

Need 700+ lehekülge olid nagu ikka suurepärased. Kuigi aegajalt tahaks kõvasti öelda ’Ma tean seda, seda ei ole vaja igas raamatus meelde tuletada!’ kuid ma mõistan, et kõik võib-olla ei mäleta ja ma imetlen endiselt, kuidas Hamilton suudab ühe lihtsa teema ümber nii suure mulli, nii kaasakiskuvate dialoogidega, puhuda. Käesolevas raamatus polnud nii palju seksistseene kui tema varasemates raamatutes on olnud ja see näitab vaid seda, et kirjanik kasvab koos lugejatega, et ta ei hoia raudkindlalt kinni esimeste raamatute formaadist, vaid pakub lugejatele just seda mida tema lugejad võiksid oodata sarja kahekümne viiendalt raamatult.