Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 27. september 2017

Shylock on mu nimi


Raamat: Shylock is My Name (Hogharth Shakespeare #2) by Howard Jacobson, tõlge Riina Jesmin (2016, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: C
Talv, kalmistu, Shylock. Jacobsoni väljakutsuvas ja sügavas „Veneetsia kaupmehe” tõlgenduses vastandatakse Shylock tema tänapäevasele teisikule, kunstikaupmehele ja kibestunud isale Simon Strulovitchile. Autor kirjeldab talle nii eriomase irooniaga Shylockit kui terase mõistusega kirglikku inimest, keda painavad küsimused identiteedist, isadusest, antisemiitlusest ja kättemaksust. Samal ajal kui Strulovitch püüab leppida sellega, et tema tütar Beatrice „reetis” oma perekonna, päritolu ja juudipärase kasvatuse ja laskis end kaasa haarata Manchesteri kõrgseltskonna erutavast elustiilist ning armus natsitervituse poolest tuntud jalgpallurisse, leinab ta taga ka oma armastatud naist.
Shakespeare’i loo teravmeelses ümberjutustuses uurib Jacobson tänapäevaseid juutide identiteedi probleeme, säilitades samal ajal kaastunde oma tegelaste vastu ja vaimusuguluse eellastega. Jacobson peab „Veneetsia kaupmeest” Shakespeare’i kõige häirivamaks, ent inimesele, kes on juhtumisi juudi soost inglise kirjanik, ka kõige väljakutsuvamaks näidendiks.
Drama, Retell

Taas kord siis Shakespeare tuntud näidendi uusversioon. Seekord on aluseks Veneetsia kaupmees. Ma pole originaali lugenud, küll ma olen näinud Jeremy Ironsiga tehtud ekraniseeringut (mingit osa sellest vähemalt) kuid ma ei suuda kuidagi meenutada, millest see lugu oli, kuid selleks on alati olemas sõber Wikipedia.

Selles uusversioonis toimuvad sündmused väikses rikaste linnaosas Londoni lähistel, kus kaks isa, kaks juuti, on mõlemad mures oma tütarde pärast. Ühe tütar – Shylocki oma siis – on juba tema juurest lahkunud, nende usu hüljanud ja oma ema pärandit naeruvääristanud, teine – Strulovitch – on mures oma kuueteist aastase tütre pärast, kes käitub nagu kahekümne kuuene ja on leidnud endale endast kaks korda vanema kallima ja tahab temaga abielluda.

Samas kõrval jookseb ka teine lugu, kus on peaosas Plury, seltskonna liblikas, kes elab perekonna pärandusest, peab restorani ja juhib nõuande/reality showd. Tema „parim“ sõber on D’Anton, kunsti/ilusate ja kurbade inimeste koguja, kes on ka isehakanud kosjamoor, viib kokku Plury ja oma kurva ilusa sõbra Barnaby ning otsib oma kurvale noorele jalgpallurile, Gratanile, tema soovi kohaselt noore juuditari, Beatrice.

No vot siis, kuid Beatrice pole ainus asi, mis Strulovitchi ja D’Antoni seob, oi ei. Lisaks sellele on nad ju mõlemad kunstiarmastajad, seega kui Strulovitch tahab oma vanemate auks avada juudikunsti galeriid, ei anna D’Anton kui üks nende kogukonna esindaja talle selleks luba, ning kui D’Anton soovib oma kurvale Barnabyle Solomon Joseph Solomoni maali osta, jõuab Strulovich ette. Need kaks kohe pole loodud üksteisega läbi saama.

Seega kui tuleb küsimuse alla, kes maksab noorte armunute eest auvõla …

See lugu pole ju sugugi mitte halb, tõsiselt! See tänapäevane mitte millestki hooliv avalik elu mis põrkub kokku eaka ning tagasihoidliku elunautijate eluga annab ju väga huvitava ainese, kuid kogu selles loos oli üks asi mis mind isiklikult häiris, kuid samas see ongi ju siia irooniaga sisse pandud. Kui ma oleks Shylockit lugenud kohe pärast Praha kalmistut, siis oleks see olnud tänapäevane järg sellele vanale loole, kus mitte ei materdata juute maha, vaid õigustatakse nende halba kuulsust. Ja vot see oligi see, mis mind häiris, see ühteaegu õigustamine ja samas ka enesematerdamine. Kuidas saab üks rahvus olla ühteaegu niivõrd vihatud ja samas ka nii mõjukas ja vastupidav vaatamata kõigele, mida nad on pidanud läbi elama. Nende hala, kuidas neid jälitatakse ja vihatakse ja piinataks kajab kõigist üle, samas kui teised rahvad hääbuvad vaikselt ja kaovad kõigi mälust, on sama häiriv kui ühtede teatud nahavärviga tegelaste väide, et nemad on ainsad keda kunagi orjastatud on.

Et siis, see lugu pole sugugi halb, lihtsalt mulle isiklikult olid mõningad asjad häirivad, kuid lugu ise on huvitav ja meelelahutuslik.

Palun järgmine Hogarth Shakespeare raamat!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar