Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 31. oktoober 2017

Ash and Quill


Raamat: Ash and Quill (The Great Library #3) by Rachel Caine (2017) RR
Hinne: C 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30956356-ash-and-quill 
Sõnad võivad tappa. 

Suur Raamatukogu on endale krahmanud kogu maailma teadmised ning kaitseb kiivalt kõiki saladusi. Kuid nüüd on grupp mässajaid asunud lammutama seda türanniat …

Jess Brightwell ja tema grupp väljaheidetuid põgenesid Londonist, selleks vaid et leida endid vangistatuna Philadelphias, linnas, mida juhivad need, kes pigem põletavad raamatuid kui alluvad Raamatukogule. Kuid Jess ja tema sõpradel on midagi millega kaubelda: teadmine kuidas ehitada masinat, mis murraks Raamatukogu võimu.

Neil pole palju aega jäänud. Selleks et ellu jääda, peavad nad valima kas elada või surra üheskoos, kas minna oma vaenlaste vastu sõtta – ning päästa sellega Suure Raamatukogu hing … 
Fantasy, YA, Dystopia, History 

Ma ei tea, miks mul oli selline tunne, et see sari on triloogia, seega ootasin ma seda raamatut lugedes pidevalt suurt lõppmängu, kuid tuleb välja, et vähemalt kaks osa on veel ees ootamas ja lisaks on ka lisalookesi, mis mul on tähelepanemata jäänud. Kuid see selleks.

Seekordses loos siis satuvad meie noored kangelased Londoni tulest otse Philadelphia praepannile. Selle asemel et Philadelphia Põletajad neid sõbralikult vastu võtaks, nähakse neis vaenlasi, „Raamatu armastajaid“ (mis Põletajatele on solvang, kuid Raamatukogulastele kompliment). Neil on kaks võimalust, kas surra koos Tühjade raamatutega tuleriidal või siis teha ennast kasulikuks. Jess ei oleks oma perekonna vääriline esindaja kui ta käigu pealt ei mõtleks välja võimalust, kuidas olla Põletajatele kasulik, kuid samas seda kasu endale kasuks pöörata. Seega pakubki ta välja, et nad annavad Põletajatele masina, millega muuta Raamatukogu ainuvalitsus olematuks.

Kuid Põletajate juht pole ka eile sündinud ja Philadelphia pole mitte niisama viimased sada aastat piiramisele vastu pidanud. Seega lepitaksegi kokku üsnagi ebakindel vaherahu, Jess ja Thomas ehitavad masina prototüübi ja teised hoiavad vaikselt omaette. Nad pole küll enam vangistatud, kuid nad pole ka täiesti vabad. Kuid Jess pole ainus, kes kaksikmängu mängib. Järjekordse Raamatukogu vägede õhurünnaku ajal saab tabamuse ka nende vangla ning mõned neist saavad viga. 

Kuid juba käima pandud rattaid ei saa peatada, seega tuleb loota, et viga saanud paranevad õigeks ajaks, et Thomase masinad valmivad õigeks ajaks ja töötavad täpselt nii kui vaja. Ka Morgan on oma abi Põletajatele pakkunud, ning selle varjus nende põgenemise jaoks ettevalmistusi teinud, kuid Morgan ei tunne veel oma võimeid täielikult ja asjad on käest läinud.

Kui Jess ja Co ning mõningad linna põliselanikud on Philadelphiast välja saanud ja Jess tagasi vaatab, saab ta aru, et selle toimuva katastroofi taga on tema, tema ja tema kaaslaste teod, et kui nad poleks sinna jõudnud, oleks neil elanikel veel lootust, kuid nüüd … Paljudes YA Düstoopia romaanides toovad noored kangelased oma käitumise ja olemasoluga paljudele inimestele häda kaela, kuid nad ei vaata kunagi tagasi selle pilguga, et see võis ju minu süü olla, nende jaoks õigustab tulemus alati eelnenud ohvrid, või siis vastupidi satuvad nad valel hetkel täielikku masendusse selle pärast, mis nende tegevus on põhjustanud. See on esimene kord, kus kirjanik paneb peategelase mõtlema, et kui tema poleks teinud seda, läinud sinna, siis poleks seda juhtunud, kuid samas annab ta endale rahulikult aru, et kõik pole siin maailmas nii ühesuunaline.

Aga neil pole aega kaua juhtunu üle järele mõelda, sest kohale jäädes oleks kõik kaotused asjatud. Seega tuleb kõik haavatud kokku korjata, öelda hüvasti mahajääjatele, tänud/ähvardused lahkujatele, võidelda veel mõne masinaga ning siis jõuabki Jess tagasi oma perekonna „sõbralikku rüppe“. 

Kuid Jess ei lase oma valvsusel ka siin puhkama jääda ning peagi saab ta jälile plaanidele, mis töötavad vastu nende oma plaanidele, seega tuleb suurim konspiraator üle kavaldada ning selle käigus ka ohverdusi tuua, mis loodetavasti hoiavad ära suuremad ohvrid.

Nagu Cainele kohane, on lugu sisukas ning kõik toimub kiiresti. Noored kangelased on nutikad ja piisavalt targad, et nad ei usalda sinisilmselt kõiki enda ümber, pigem mida aeg edasi, seda vähem usaldavad nad ka üksteist, sest keegi pole äraostmatu. Lugu liigub ühelt mandrilt teisele, uusi tegelasi tuleb juurde ja ka lahkub, ning kogu lugu muutub üha ohtlikumaks ja põnevamaks.

Hea lugemine.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Call Me By Your Name

Raamat: Call Me By Your Name by André Aciman (2007)
Hinne: A
See on lugu äkilisest ja tugevast armastusest, mis lööb lõkkele teismelise poisi ja tema vanemate Itaalia Riviera kaljuäärsesse majja suvitama tulnud külalise vahel. Olemata valmis nendevahelise külgetõmbe tagajärgedeks, teesklevad nad esialgu hoolimatust. Kuid järgnevate suvenädalate jooksul, kui kire ja hirmu, iha ning külgetõmbe hoovused ei taha vaibuda, saavad nad veelgi hoogu juurde kui nad testivad nendevahelist pingelist pinnast. See mis saab alguse sügavalt nende hingest, on vaevalt kuue nädala pikkune suhe, kuid jätab neile mõlemile jäljed kogu eluks. Sest see mida need kaks avastavad Rivieras ning sumedal suveööl Roomas, see mida nad mõlemad teavad, et nad ei koge enam kunagi, on sügavaim lähedus.
Romance, MM

Kutsu mind enda nimega on armastuslugu, mis jääb hinge pikalt püsima.
See on täiskasvanuks saamise lugu, esimese armastuse lugu. See on armastuskiri. Päevik. Memuaarid. Suurepärane lugu.

Loo minategelane on seitsmeteistaastane Elio, kes elab koos vanematega Itaalia Rivieras rannikuäärses majas, kuhu igal suvel tuleb kuueks nädalaks uus doktorant, kes aitab tema isa tema uurimistööga, ning samas kirjutab ka oma tööd või teeb uurimistööd oma töö jaoks. Elio on harjunud nende suviste külalistega, nad kõik on seal oma kuus nädalat, teevad oma tööd ning nad kõik jäävad nende perega ka hiljem kontakti. Kuid sel aastal on kõik juba esimesest hetkest teistmoodi.

Kui ta näeb Oliveri taksost väljuvat ja hooletult „Hiljem“ üle õla viskavat, tekitab see temas midagi, mida ta veel päris seletada ei oska. Ta jälgib Oliveri ja püüab tema tähelepanu võita, ta näeb segadusse ajavaid unenägusid, nad käivad koos ujumas, ratastega linnas, nad loevad oma materjale ühes ja samas aianurgas … kui Oliver teda kord teiste noortega väljas olles õlast puudutab ja teda masseerida püüab, siis esialgu Elio tahaks tema käe all sulada, kuid siis tõmbub järsult eemale.

On päevi, kus nad ei räägi üldse, on päevi kus nad on väga sõbralikud ning Elio ei suuda mõista, kas talle vaid tundub või on nende vahel midagi. Lõpuks ta ütleb otse välja mida mõtleb, mida ihaleb. Oliver vastab talle, kuid samas tõmbub taas eemale. Elio püüab endas selgusele jõuda minnes välja oma naabritüdrukuga, saades lahti sedasi oma süütusest, kuid see ei kaota ära tema tundeid Oliveri vastu. Ta katsetab veelkord Oliveriga rääkida.

Kui Elio on esimest korda olnud koos Oliveriga, tunneb ta pärast seda halvasti, süüdi, räpasena … kuid see esimene paanika möödub peagi.

Elio ei loe päevi ta ei taha teada, mitu päeva neil veel koos jäänud on, sest seda on liiga vähe. Viimased päevad veedab Oliver Roomas ja Elio isa leiab, et Elio peab Oliveriga sinna kaasa minema. Need kaks päeva ja ööd on väga intensiivsed ja täis tundeid.

Nagu ka teised suvised külalised, nii jääb ka Oliver Elio perega endiselt ühendusse, ta tuleb neile külla, annab teada oma abiellumisest, käib oma abikaasa ning lastega Elio isa juures. Aastad mööduvad, Elio elu on täis inimesi ja suhteid, kuid see üks, see esimene, ei unune iial.

Kuigi see lugu algas minu jaoks natuke segaselt, muutus kõik peagi vägagi ladusaks ning kaasakiskuvalt emotsionaalseks. See esimese armastuse ilu ja valu, see kuidas Elio oma tunnete segadust mõistetavaks püüab teha endale, kuidas ta jälgib Oliveri ja püüab tema ilmeid, käitumist, ütlemisi endale selgeks teha … see kõik on nii … ilus.

Üks lõik esimese peatükk lõpust iseloomustab seda kõike minu jaoks kõige paremini:
Kuid see mida ma ütlesin ta padja sisse paljastas minu jaoks, vähemalt sel hetkel, kui ma harjutasin tõde, öeldes seda kõvasti välja, et mulle meeldis seda öelda, ning kui ta oleks sel hetkel juhtunud mööda minema, kui ma pomisesin asju, mida ma poleks julgenud ka oma peegelpildile öelda, ma poleks sellest hoolinud, mul poleks midagi selle vastu olnud – las ta teab, las ta näeb, las ta kritiseerib, kui ta tahab – ärgu vaid maailmale öelgu – isegi kui sa oled sel hetkel minu jaoks kogu maailm, isegi kui su silmis on õudust täis ja põlastava maailm. See sinu jäine pilk, Oliver, ma pigem sureks, kui peaks seda nägema, kui ma olen sulle öelnud.
Nii ilus, kuid nii valus.

Suurepärane raamat ja kui mul õnnestub siis vaatan kindlasti ära ka raamatu järgi tehtud filmi, kus on peaosas üks mu lemmiknäitlejaid, Armie Hammer.


kolmapäev, 25. oktoober 2017

Sügistrummid II raamat (Drums of Autumn)



Raamat: Sügistrummid (Võõramaalane #4 II Raamat) by Diana Gabaldon Tõlk Lauri Vahtre (1996, 2017) Varrak, RR, A 
Hinne: A
Sügistrummide teise raamatu juhatab sisse arusaamatu ja ärevust tekitav saadetis, mis saabub üle ookeani Brianna Randallilt Roger Wakefieldile. Viimane aimab tõtt, kuid ei suuda seda endale tunnistada. Teda juhatab edasi Fiona, kelles avanevad ootamatud küljed. Veel kord mõjutab sündmuste käiku ka mõlemast ajastust lõplikult lahkunud Geillis Duncan. Brianna on ette võtnud eluohtliku reisi ja Roger peab samuti eluga riskima, et talle järgneda. Noortele langevad osaks rasked vintsutused: võitlus rõugetega keset ookeani, õnnetust toovad kokkupuuted kuritahtliku Laoghaire’i ja Sephen Bonnetiga ning palju muud. Nende armastus pannakse kõige karmimalt proovile. Kõige raskemad katsumused võrsuvad aga salatsemisest, pooltõdedest, vääritimõistmistest, mille tagajärjed osutuvad mõnikord pöördumatuks ja peategelastel ei jää üle muud kui õppida nendega elama, leida lepitust enda ja saatusega. Uus Maailm saab taas kord uue elu ja uue alguse sümboliks.
Drama, History, Romance

Kui Sügistrummide esimene osa on rahulik sissejuhatus Claire ja Jamie elule Fraseri mäel, siis teine osa on sellest, kuidas Jamie saab oma käte vahel hoida oma tütart, kuidas ta oma väimeespoja esialgu kaugele eemale saadab ning kuidas ta siis väga valusa hinnaga Rogeri tagasi Brianna juurde toob.

Edasist lugege oma riisikol - SPOILER ALERT!

Nagu juba kokkuvõttes öeldud, leiab Brianna kuulutuse, kus teatatakse, et teatud kuupäeval kuue aasta pärast põleb Fraseri mäe maja maha ning hukkuvad omanikud, kellest ei jäänud maha ühtegi sugulast. Loomulikult ei saa Brianna teisiti, kui ta peab minema proovima tulevikku muuta, mis sest et kõik, mida ema talle oma mineviku seiklustest rääkis tõestab ju, et seda teha ei saa, arvab ta ju ikka, et tema saab. Kuid kõik pole nii lihtne kui ta arvab. Jah, esialgu ta jõuab ilusti Lallybrochi ja ka Invernessi ning ka laevaga edasi Ameerikasse koos väikse õblukese teenijannaga, kuid Ameerikad ei ole ju veel need millega ta harjunud on.

Kui Roger aru saab, miks Brianna talle oma asjad hoiule saatis, siis vannub ta korralikult, ning kasutab ära järgmist pööripäeva, et Briannale järgneda. Tema esimene katse läheb valesti, sest ta mõtleb vale mõtte, kuid õnneks ei ole see ta lõpp ning ta teeb uue katse, mis viib ta õigesse kohta. Roger ei viida aega Lallybrochiga sest on ju ainult üks võimalus, kuhu Brianna sai minna, seega läheb ta koheselt teda sadamatest otsima ja munserdab ka ennast laevale. Kuid on üks tegelane, kellest ei jää puutumata mitte keegi sellest perest, ning see on Stephen Bonnet, kelle laevale Roger end munserdas. Kuid laeval on ka keegi Rogerile palju lähedasem, ning kui teda laeval poleks olnud, ei oleks ka teda ilmselt olemas – et siis aeg juba käibki ringiratast.

Ime läbi leiab Roger Brianna ning kuigi Roger on Briannaga kuri, et ta talle ei rääkinud mis tal plaanis on ja Brianna on Rogeriga kuri, et ta talle järgi tuli, kuna nüüd pole tal kedagi kelle juurde tulevikku tagasi minna, leiavad nad peagi end üksteisele igaveseks (noh esialgu küll vaid aastaks ja üheks päevaks) lubamas ning oma lubadust ka kinnitamas.

See imeline öö saab jubeda hommiku, kui Brianna adub, et Roger pidi teadma Brianna mineviku tuleku põhjust enne kui tema ja seetõttu ta tuligi talle otse Ameerikasse järele. Nad lahkuvad suure tüliga, Briannal plaan minna isa otsima, kes peaks paari päeva pärast olema lähedal asuvas linnas ning Roger uusi vääriskivisid varastama, et nad tagasi saaksid minna.

Kuid enne kui Brianna lahkub, avastab ta mehe, kelle käes on ema Frank Randalli abielusõrmus ning ta läheb seda tagasi saama. Kuid Bonnet poleks Bonnet, kui sellest jama välja ei tuleks.

Noh, kui sõrmus on käes ja Elizabethil haigushoog üle, leiab Brianna Jamie, ning koos minnakse Jaccosta juurde ja sealt edasi juba Fraseri mäele, kus Claire saab tagasi oma kaks kallimat punapead.

Aga Brianna ei tulnud vanemate juurde üksi (noh ma ei mõtle Lizzit) ja kui Jamie kuuleb Lizzilt, et ta nägi veski juures seda meest, kes ilmselt on Briannale selle seisukorra tekitanud, siis Jamie nagu Jamie ikka, võtab asja enda kätte ja saadab selle mehe, kes tema tütre ära narris minema, kaugele, kaugele.

Ja Brianna oota, kasvab, ootab, kuni ühel õhtul, püüdes Rogeri paremaks otsimiseks abinõud leida, joonistab ta Rogeri pildi.

Kuna Brianna on juba liiga raskejalgne, et teda Rogeri tagasisaamise retkele kaasa võtta, läheb tema River Runni, ning Ian, Jamie ning Claire lähevad metsa, indiaanlasi otsima.

Roger on viidud kaugele, ta elukord pole kõige parem ning ta ise on kaotanud lootuse sealt veel pääseda, kuid ühel päeval pannakse ta ühe teise valge mehega koos hütti kinni. Jamie pakub Rogeri tagasi saamise eest indiaanlastele viskit ja esialgu lähebki kõik nagu soovitud, kuid siis toimuvad sündmused, mis kõik segamini lööb.

Kuigi ma ju teadsin, mis ees ootab, ei saanud ma ikka kõriklombist mööda, sest just sellest osast jäi väike Ian mulle väga hinge ja just selle pärast ei suudagi ma leppida selle noore näitlejaga, kes teda telesarjas kehastab, sest ma ei näe John Belli blondi pead mitte kuidagi indiaanlaste soenguga (NB! ta pea polnud mitte raseeritud, vaid kitkutud!). Kuid see selleks.

Sellel ajal, kui Brianna River Runnis on, püüab Jacosta teda muidugi kasudega mehele panna ja ootamatult tuleb Briannale appi Lord Grey, kes aitab tal kosilasi eemale peletada, kuni Roger tuleb, või siis …

Noh igatahes, kui Claire, Jamie, Brianna ja pisi J tagasi Fraseri mäele lähevad jõuab lõpuks sinna ka tugevasti lonkav Roger, kes on käinud kiviringi juures mõtteid mõlgutamas.

Nagu näha, toimus selles raamatus palju ja aega möödus ka palju, kuid see kõik on ikkagi alles algus. Seekord lõppeb raamat positiivselt, kuid siiski poolikult, seega tuleb järgmist raamatut alustada täpselt sealt kus see lõpeb, kärajatelt.

Mulle meeldib see saari ja kuigi ma loen seda lugu juba teist korda elan ma ikka kõigele kaasa, nagu ma ei teaks ees ootavast veel mitte midagi. Kuid selle elamuse rikub kohe väga tõlke kvaliteet – sõnadest puuduvad tähed, või siis on üleliigsed tähed, lauses korduvad sõnad, ilma vahedeta sõnad, topelt komad, punktid, tõlke loogilised vead, kiirtõlke sündroomi halvad näited … Mul on südamest kahju, et nii hea raamat on sellise halva kvaliteediga.

Suurepärane lugu, kuid hoolimatu tõlge.